seal kus mängisin last ja seal kus mängiti isa
ja poega ja püha vaimu.
Seal kus tuul männiokkaid kuldsetele juustele
ehteks seadis. Kus sügavamal kõdu ja
elu ja võitluseta mõni pikutav könt.
Aga surmale mõtlesin ma siis ja tema mõtles
teistest. Pole vana puitu uueks leegiks ja
pole järglasele tundra tõugu ellipsit.
Pole nähtud lõhna nii vägivaldselt
õhku vägistamas ja õhule kaasaks said
läbinägemata armastus, kahtlus ja nähtuks
sai horisont. Sinu vari laiutab tiibu.
Seal mängis taevas maaga peitust. Pilvedel
oli pilkane kolimine ja muld palus
saapaid jalast. Rippuda kosmilises ruumis
ema mullas. Hoia mind ja vihma.
Need on uued päevad
ja tarkus pole mitte tugevama rõõm või
nõrgema ponnistus. Tarkus on teada millal
võtta vastu ja millal anda ära. Millal vaikida
ja millal jagada neid rõõmsaid sõnu ja kurbi
ja tarkus on veel teadmisele väär sõna. Tark
on olla.
Ja suvel kui kõik teised on väljas saab sinule
sissepoole vaadatud. Päike su sees varjutab
päikese mu väljas. Pole pimedamat aega
kui teeseldud üksildus. Pole igatsust mis
sunniks armastama ja tõde mis targale
vabanduseks. Pole mõtetki millel kahjurõõmsa
naeratus. Vaat need teised, kellel taskus kuld,
paber või need kes seadustele templeid löövad.
Need saavad seadusest lööduks. Isegi talvel
on soojem kui seadusest murtu kojas.
Seadusest murtud kojas
võiks seinal seista värv ja härjapea ei laulaks
hümni. Korjustel on lühtri all oma pesa.
Ohverdus närib hinge ainult uskujal.
Ohvriks saab nõrk.
Ohver on karjaloom.
Tule ära sealt mürgiste allikate lättest ja küsi
nähtamatut. Ta hingab su poole maailma kopsudest
ja maailma nägu naeratab su sõbra näost ja maailma
armastus on su ema armastus. On sinu.
Nüüd kerkib merede taga torm ja nimeks saab tal ...
Nüüd on tagurpidi urg ja pimedus ainult unes.
Unes ja kardinate taga. Unes ja tolmendavate
mesilaste süles. Kõik talletavad teadmisi ja
teadmine on võit enese üle.
Saada lapsest üle on jääda alla elule. Elu on
mänglev. Pole trotsi ja midagi kaotada.
Teel kohtab veel
mõnd inimesetagust tolmendajat, kelle vaatenurk
on ...
on kuklast ettepoole ja ninast tahapoole.
On tühjusest manamiseks.
Mida sa meenutad – oli.
Mida sa soovid – tuleb.
Mida sa mõtled – on.
Pole ainumastki merd millest nutta ja
pole teada kust võtta.
Jääb veel üle naeratada.
Veel vaid korra ja rohkem pole vajagi.
No comments:
Post a Comment