Mõistusega võib viia end ühest otsast teise aga ruumi
jääb endiselt väheks.

Mida mõtles Tarkovski, kui vaatas kaugusesse?
Parem veel, mida tundis?

Külm portselan puruneb ja killud lendavad aeglaselt
tähtede poole.

Augustirohelise heina sees seisab liigutaja nii
vaikselt, kui nostalgiline tuul isa nime
suhu puhub.

Kui iseendast hakkab hale, sest enese isaks
on sirgutud.

Kellele veel võib küsivat pilku suunata?

Nõlvakult murdub kuldpruuni savi
ja lapse käsi libiseb läbi kassi karva.

Kombain naaseb põllult.

Sabistab vihma ja kõrgustesse kerkivate leekide
ees seisab monolooge häälestav vari.

Taeva torgitud tekk libiseb üle inimlaste
ja öö võtab vägisi nii noore kui vana.

Hommikule pole paremat kinki.