Läbi udu on näha viis pudulojust ja udust kaugemal
asub maapealse sõltumatuse terav buratino nina – kirikutorn.

Kaadri taga lõunatab tüse isand ja käsutab oma majaemandalt
püksikuid maha, mille peale too lahkesti esimest ette juhtuvat
anumat pruugib.

Ja otse lagi pähe, sest seal pidavat nii isandal kui alamal
mõistus asuma.

Lapsed itsitavad põõsastes, kui üks neist kangemat häda
tagurpidi torukübarasse teeb.

Küll on kelme, küll on pühakuid.

Kõverad jäljed juhatavad maanteelt kõrvalisele rajale,
mis krudiseva keelena laane kõrva lakub.

Metsikute suudluste varjus on peidus nii mõnigi maailmasõjast
puhkama jäetud kuul, mis kasvab koos tamme või kasega.

Nii kodukootud.

Ema lähme metsa.
Miks?
Lähme isa otsima.

Üle une.