Tuleb välja, et isegi kõige väljapeetumad naised mõtlevad neid
mõtteid. Nahal kergitavad karvakesed pead sellisel juhul ja kui
see veel säilib isikliku saladuseloori varjus. Mis imeline juhus
ja juhtum jätta rääkimata need tõelised tunded ja varjatud unelmad.
Sugude eripärast lähtumata ja lahkumata oma pärissoovist olla
isast parem, leidis ka selline isane lohutust nii paljude põllel.
Naised kui kandjad, kui almuse jagajad ja salajased saatürid.
Sireenid või ükssarvikud kellest ainult lugusid ja kujutluse vilju
potsatab meeste aimdustesse. Mis imelised olendid meie planeedil
end ilmestavad. Ja täiesti silmale nähtavad. Vahel varjatudki.
Naisteta pole ühelgi majapidamisel pikka õnne või lusti. Naine
on nimeta lukk. Ole ainult võtmeks ja ava see mida soovid
võimendada. Bravuurne neidis mu kõrval ja nii voolujooneline.
Keegi jutustas mulle loo naise ja mehe murdmisest, et pooled
otsivad teineteist ja kokku saades, lausa ühtides, tunnevad või
tajuvad seda universaalset tõde ja vapustatust. Üksolemise rütm.
Lainetus või pehme soojus. Kergus ja leppimine. Andestus.
Meeneks:
Ma mäletan lapsena, kui nägin kasse või koeri, et üks teisest
nii erinev on oma graatsilisuse ja vaatega. Kass tundus justkui
naisena liikuvat ja tujukusega võrdväärselt minuga samastuvat.
Ja koer oli justkui mees, alul nii usaldamatu, kuid kui kord
nägi, et sirutatud käes ka palakesi leidus, võis su suurim sõber
olla. Omavahel pidasid nad alati justkui kirjutamata seadust
silmas, et kõik mis ei tapa teeb tugevaks. Vastandite tõmme.
Tuleb silmas pidada veel ka sellist toredust, et uhkuseta pole
vist siin ilmas ükski olend hiilanud. Mürk mürgiks ja ainumaski
kord kui selline ootamatu tundmus meid tabab, mõistame me
selle hukka ja leiame kõige lähema vastandi, selle asemel,
et olla uhked oma uhkuses ja möödudes nentida tõsiasja, et
kõik mis pole jääv ja nähtusena end teistele radadele liidab,
on kõigest huvitav vaatenurk ja nõuab õrnalt andestust.
Nii, et andestagem.
No comments:
Post a Comment