Kurva õied

Kui Sokrates oli rääkinud oma loo tarkusest või selle oletusest
inimese vaatenurgas ja laimavas tänutähes. Kui ta oli end
võrrelnud jumalaga või tema teadmisega jumalast. (Vaimuni).

Siis leidis ta end teinekord liigagi suures vaevas solvatud inimese
ees, sest kellele meeldib, et tema teadmist hinnatakse. Mõelda vaid,
et juba siis võis keegi kellestki parem olla vaid seda uskudes.

Mõelda vaid. Mõelda vaid, et tänasele pole midagi pahaks panna,
sest hoole ja armastusega on kõik end parimaks tõestanud veel
enne viimast minutit. (Kui aeg oleks tähtis)(Kui aeg oleks)(...).

Rääkides surnuist:

Pidasin pärast viimast kõnelust sinuga vahet, sest paistsin uskuma jäävat
neid vapustusi, millega sina mind võlusid ja selle võluga ei suuda
mina kuidagi elada, sest milleks meile need mängud ja see salapära?

Või sina oled lugenud rohkem raamatuid ja vaadanud rohkem pärastlõuna
päikesest mööda. Või sina oled meredel rännanud ja magusat nektarit
naisepuu küljest noolinud. Või sina oled. Või sina oled. Olgem pealegi.

Käredatest hingedest:

Nägin oma silmaga esimesi aurikuid sadamast udusse voolamas
ja Ameerika tundus niigi käega katsutav. Poleks mõned sõjad meist
üle riisunud. Nagu sügisesed lehed vihmas, just enne esimest lund.

Pärast pööripäeva algas ka minu teekond pimeduse südamesse
või muutis see minu suunda ja vähest moraali, millega lootsin
su kätt võita. Kes kannab teda endaga? Kellest saab järgmine?

Nägijatest:

Pole vahet! Seda ma ütlen, sest siis ei pea ma nõustuma selle
ühiskonna reeglitega. Isehakanud despoot, sest teisiti pole võimalik.
Relva ähvardusel kandsid nad mind eemale mu Apollonidest,
et siis sundida mind vaatama kõigi abikaasade sügavust.

Hirm üksinduse ees.
Hirm surma ees.
Hirm kaotuse ees (sh. hinge, südame, keha, harjumuse, lootuse, teadmise, geniaalsuse ehk armastusegi).

Hirm hingamise ees.
Hirm alanduse ees.

Ja enne kui nad kuuli mulle kuklasse lasid, kuulsin ma tema karjet.
Selline on ideede vägi. Selline on utoopia ja ismid millega neid
väestada. (Vägistada).

Sügavamale:

Pole palju palutud maist taevariiki, et see just usule alluv oleks, ma ei usu.
Et see näeks ilmavalgust inimese hinges ja käitumises ja vastutuses mille
ta võtab enese ja ligimese eest. Oma tegude eest. Et surma pimedus poleks
mitte pimedus vaid leppimise valgus. (Amor fati).

Et kõiksus oleks meis enestes. Jah me võime püstitada templeid ja kirikuid.
Nimetada pühaks lihalikku ja vaimulikku. Pühitseda kõik mis tarvilik
ja kõik mis mitte. Kummardada ütlemise peale, sest enese kuulamiseks
jääb jaksu väheks, sest kõiki meeli kummitavad väärtused.

Kuid mis seal parata. Ka seegi talletab end ja taltub. Nimed vahetuvad
ja ajastute närvihaigused küsija suu peale ei löö. Puhast keeldumist
julgeb lubada endale vaid murtud mees ja siingi peab ja neab ta end
üksikuks. Üksinda ja enesest eemal. Üksinda sinustki. Üksinda sinuga.

Lõpetuseks:

Pole paremat aega ja vahvamat lõppu. Armasta end ja teisi. Armasta
vihkajat, sest vihata on luksus ja vihanud oled sinagi. Armasta armastada
ja sind nähakse kellegi pojana. Armasta pikka päeva ja veelgi pikemat ööd.

Armasta jonnakat ja pudulojust, süvamõttelist ja hoolimatut ja kõigist
raskustest üle astujat ja kõigisse raskustesse astujat. Armasta valikuid
ja püüdlikkust ja eriti püüdmatust, sest mis lõkse võib inimene endale luua –
armasta neidki.

Armasta nürimeelseid ja lollakaid, tuhvlialuseid ja tallalakkujaid – kõik
su tuhanded maskid. Armasta, armasta, armasta! Lapsepõlve olematust
ja tusatunnet, surevaid ja surnuid. Armasta veeta kaevu ja mälestust
ja veel armasta nähtavust. Vaata vaid ette, et sind nähtaks ja kui ei nähta –
armasta endiselt. Armasta rohkemgi.

Armasta, sest mida paremat sul veel teha on.