Phronesis

Pärast Kapadookia haldjakorstnaid ja väsimust tema näos,
suutsime leida teineteist taas Maarjamaa külmast. Siin
läksin ikka sügavamale endasse ja väheste sõprade sekka.

Kulutasin kodu- ja armusoojust opiaatidega. Vaatasin vanu
filme ja mmmmmm, kuidas me filosofeerisime:

Kas sa tead miks kaks korda samasse jõkke ei saa astuda?

Pikkade talvede varjus küsisin endalt neid iidseid küsimusi,
mis inimkonna antiigist tänasesse päeva on kergitanud.

Hegemoonia rakendus minu üle minu enda poolt. Üksinduse
varjust.

Me idoliseerisime teineteist ja kasvatasime kõikide iidsete teadmiste
tuhast hingelist päruspaika. Unenägu unenäost sai reaalsuseks. Ausus
ei määranud tõe värvi ja uurmaaker – see illusioonide meister –
jälgis meid vastikusega. Vastikusega manas ta aega minu päevadesse.

Sest ta voolab, sest ta voolab, sest ta voolab.

Nende päevade kaskaadis sain uue tähenduse inimese duaalsusele:

Üks kes tapab ja üks kes armastab