Oligarhia

Kloostrivaremete vahel oli ta sündinud ja kasvatusest lähtuvalt
anti talle juba varases nooruses mõista, et mingit taevariiki pole
olemas. Igaühel oma vaba voli luua oma paradiisi. Mõnel kutsumus.

Mammona sai osale kõrguse suurimaks püüdluseks. Mõni kattis
end vagaduse läbipaistva rüüga. Teine kaisutas pudelikaela oma
kuivavate huultega ja sõimas Mefistofelest ja Goethet tema esindajana.

Mõni leidis armastuses oma lapsepõlve erutuse kuumimad hetked
ja ihaldas alasti Veenuse keha roiskumise lõpuni. Haud on kahele kitsas.

Mõnel sai surm – morn vikatimees, vaimuräsituse tugevamaks talaks.

Pärast keskööd linna kõige räpasemas urkas leidsid nad üksteist
ja pidasid maha oma iidolite pjedesetaalile tõstmise. Pahedele krooni
saab ainult jagada teine. Pahedele kaugeks jääb igavese elu taak.

Munk ja ärimees pidasid lõunat vaksali idapoolse sissekäigu juures.
Vennad kaugetelt maadelt. Vaimu vahemaaks saagu mõistmine.

Taamal monumendi varjus kerjus. Mõnele muidusööja. Kuidas muidu,
kui muidusööja, elavate pahavara. Kerjuse tops on tühi
ja varju pakkuvAtlas on ainukene heategija kellel raatsimist jagada.
Hinnaguta vari.

Päevast päeva öö teeb jänesehaake mälestuste tolmutormis ja
jõgedel, järvedel jääb ookeanini terakene aega. Tilgakene kui võib.
Inimene iseteadja, kummaline loom, keerab teise külje ja kerjusena
naudib oma õnne sest Atlas hoiab ka teda. Maailma valupunkt.