Oma rahu vardjaks (Enneaadne)

Ma pean looma süsteemi, või pean olema orjastatud 
teise mehe süsteemi poolt. Ma ei veena ega jaga.

Minu ülesandeks on luua.

– William Blake, Jeruusalemm ehk Hiiglane Albioni emanatsioon



I

Eestkoste


Kõikidest instrumentidest on inimene kõige taltsam. Karjalooma
mentaliteet. Tema tajud on tema veetlus ja sellekohaselt ka
needus. Tema usk on tema vallatus ja sellekohaselt ka
tema lootus. Ühest üheni on voolamise salapära – gnostiku surm.

Mõlemal moel leiab inimene end üles. Mõlemal moel peidab
ta end enese eest. Mõlemal moel lõppeb ta jaks enne sündi.

Kõikidest instrumentidest on inimene kõige vahvam. Südametuse
nooti ta ei tunne ja veel ei kuule ta hingepäevade orkestri salaproove.
Kõigist ja kõigest ülevaks peab ta end ja neab oma nurjumisi elus.
Kõik surm saab temale paranduseks ja siinkohal sätitakse tema
ette kollane pärgament. Allkiri palun: ...........................................

Inimeseks saada on olla paranematu – ideaalsuse eelmäng.

Inimene – rahu vardjas.


II

Salapärast lähemalt


Täna põles tuhat küünalt. Maailma valud näitavad end.
Täna seisis seal pagar ja reoveerott, seisis üliõpilane ja meister,
seisis ajakohane ja ajatu. Kõik läbi masinavärgi aetult ja arutult.

Täna langes läänepoolt kardin ja vetemühas naeris põlevate silmadega
hurmur.

Tosin langenut, kes nende järglastega
on tulnud ja tundnud tungivat vajadust näha oma kauge sugulase
viimset aset ja pelgupaika.

Väsinud järvesilma kohal hõljub vananaistesuvi ja residendid
rändurid ei leia tuha tarvis õhust ruumi.

Nelja tuule poole, nii on õigem ja täna kui põles
tuhat küünalt, lendas tuhk ühele neist. Sureva leegi aparatsioonist
sai surevale poeedile inspiratsioon.


III

Kolm on kohtuseadus


142010082018 näitab vedru ja ratas. Seob mu kingapaelad kokku
ja loodab, et jään teda uskuma. Nii väike asi ütleb ainult inimesele,
mis on tähtis, mis on olnud, on ja tuleb. Hiljem võtab pandikski.

Leegi sulatava suudlusega või pehmet baldahhiini kaisutades
märkad sa seda ja siis jookseb su peast läbi tuhat mõtet, kõik
tuhande küünla varjus enne kodutunde lõplikut lunastamist.

Lahtilaskja tõuseb kõrgemale oma usutud väärtustest ja raske-
hingelistel saab olema maru. Kõik selle vedru ja ratta süül,
või nii nad arvavad. Ajale ikka aeg kui hunt. Ajatusel arukust.


IV

Armastusest


Ta peidab end nahast kestas. Mu kallis surematu instrument –
mälestus.

Pimedatel augustiöödel salasosinad ja igavese
päeva ootus.

Taevased juhtnöörid muusa pihust või saatanast,
kes keda kelleks peab.

Kõik seadusekivist ehitatud vanglad – nüüd purunege.

Täna võtab sõber sõbral käest ehk ümbertki ja Eukleidese
mõistusele seisab vastu kaose pehme embus.

Ja kui ei seisa, siis kindlasti kohtume me veel.


V

Usk paratamatu


Inimese usk on justkui antropofaagia, see kasvab seni,
kuni on mida tarbida. kuni on millest jõudu ammutada.

Nii, et olgem usu suhtes eelarvamustega, sest kes teab
mis miljoni usk reaalsusesse toob.

Tänane päev langes Marsi ja Veenuse alla ja armastus
ei ärganud isegi puudutusest.

Inimese usk on viies element. Miks mitte juba vaim.


VI

Langenule


Tõuse üles. Muud midagi. Vaata seal särab su täht,
selle valgusest hoolib kaja ja madalamalt astmelt
väärikusest kaugele hingerikkuse valda viib tee.

Kuldse lõike täitmatu isu. Kõik loodusest ja looduseks.

Materiaalne tasand on pärast luulelist. Ühest üheni.


VII

Ülestõusnule ehk kordusest


Taas kõnnib salajane tunne varjuga, mu oma peegeldus
ja unes kõndija täpsusega kergitas oma astjalt kaane.

Viiele meelele lisaks.

Olla inimeseks on olla üle.

Taas kõnnib vari tundeta, mu oma kallim uskuja
ja ümbersündija visadusega ta langes unne.

Viiele meelele lisaks.

Olla vaimuks on olla üle.