Ulmi linna tänavatelt jooksid osakesed omasoodu
ja kõik mis kord oli sinna laotud veriste näppudega
võis nüüd jääda olemise ja oletuse vastuollu.
Toomkiriku torni otsast piilub hakk kes teadagi
mõistab nii mõndagi öeldut. Ta lendab lähedal
asuva kalurite kvartali ajast määrdunud aknaruudu
ette ja kuulab paberossi popsutava habemiku pajatusi:
Maailmas on viis valitsevat jõudu – võim, raha, mõistus,
suurtükivägi ja toredus. Kogud kõik ühte riiki ja
sa valitsed maailma.
Moritz Karl Ernst von Prittwitzi hägune kogu peletab
linnukese ja mühatab sõnadele vastutasuks. Ta kallistab
tuult ja otsustab end Doonau voogudesse heita.
Uduna möödub ta armastajatest lõunakaldal ja vihkajatest
põhjakaldal. Ta embab vesirotti ja väsinud epileptikut,
kelle pläsku vänget ja ergutavat aroomi õhtupäikesest
valgustatud jõele lisab.
Uduna suundub ta Mustale merele, et sealt edasi
valgete purjede kannul Abhaasia rannikule lenduda, kus
viimased järeltulijad Alam-Linda külas ploome kasvatavad.
Sajandeid tagasi kadus mõnikümmend kilomeetrit enne
suubekohta viimaste eksinud ordurüütlite jaks kui nende
navigaator otsustas metsarahva tumedate salkudega tütrele
kosja minna. Nõnda leidsid rüütlid end varsti metsiku
pöögipuu ja nulu seast, mis aegamisi delta poole ujus.
Siin aegade muretaignas jooksevad hinged kokku ja lahku.
Doonau kergitab pulmaloori ja nimetab end viimast korda
Istroseks enne kui lubab Mustale merele kristalliks või
tuuleks või vahvust täis valgusmänguks.
Siin vabanevad kõik aastasajad oma väsinud hingedest
ja kõik kes eksinud, leiavad taaskord kodutee ja terekäe.
Siin vallandub tõsise rüütli pulstunud naer ja tärkab
vesiroos ta rinnus.
Siin nad on – need igavesed osakesed linnuteel.
Need tõmbe-tõukejõust.
Need relatiivsed.
Need ajad.
No comments:
Post a Comment