Sadamast päikeseni on lühike maa, kuid seda maad
täidavad beduiinide leekidena lehvivad ürbid
ja kõrb.
Oh kõrb, see pidev terendus ja hommiku
ööde kargus.
Oh kõrb, see vaimu kasvataja, õpetaja, jumal.
Zarathustra tuli siit ja läks sinna. Damaskus
kõlkus ketina tal kaelas ja pühadel meestel
oli raskusi nägemisega.
Sadamast algas inimese teekond, et kasvatada
oaasi enda sisse. Et näha kristalle ja teadmiste
jõgesid ja silmis punab ainult matmata veri.
Inimene kasvabki enamaks kui midagi pole
vaadata. Inimene kasvabki endaks.
Pärast kõrbe algab siiditee ja viib päikese
sünnimaale. Ja kaugemalegi tagasi algusesse.
Pärast kõrbe.
Aga alles.
No comments:
Post a Comment