Aterno jõe ääres on koht ära lamatud rohuga.
Lähedal orgudes seisavad lillad safraninupud
nagu sõjamehed rivis ja kummardavad igal
loojangul oma kauge isanda varju. Igal loojangul
viliseb kusagil eemal avatud aknast teekann
ja mõni nägus noormees lükkab peavarju
sügavale kuklasse. L'Aquila linn sosistab
kaugete Alpide auks armastusest õhkavaid
vaikuselauseid ja karjapoisid ärkavad päevast.
Linnas on veeta Fontana delle 99 Cannelle ehk
99 veejoaga purskkaev. Iga joa vaikimine tähendab
asutajakülade viimaste elanike surma. Need veed
laulavad õhtustes sisserändajate teekannudes ja
klosettides ja laulavad tänini. Aastaid hiljem
puhkab 309 hinge selle linna jalamil. Puhkan
minagi. Aastaid hiljem tärkavad linna sooned.
Üksiku õlipuu varjus, küpressidest eemal, just
enne kastanpruunide veiniplekkidega kallimat,
langes üks täht. Hetkeks lõi terve maailm särama
enne kui pimedus ta uuesti neelas. Hetkeks
särasime meiegi ja kõik inglid jäid imestusest
tardunuks. Toskaana kaupmehed sõid nende
inglitega õhtust, ma tean. Nende inglitega söön
minagi kui laudu ehib kristallide ja värvitud
küünalde kolonn ja lühtri küljes ripub burlone
oma kuldsete kellukestega. Narr jääb narriks.
Hüvasti inimene ja kõik mis leitud. Hüvasti
saladuse siidine loor ja mürrilõhnaline sõber.
Hüvasti joobumus ja hüvasti sinagi, kes sa
kuuled meid viimastena linna hommikus
kodu otsimas. Las alaku pidusöök. Las alaku.
Ja pärlmuttersinine kuu naelutati lageda taeva
külge kui viimanegi hing tiibade toel end tema
embusesse hiivas. Säragu kõik mis valgusest.
Kõik mis algusest.
No comments:
Post a Comment