Hedonist

Ta luges, et kõige püham asi siin ilmas on jälgida,

et usk ei ununeks ja et ei ununeks lüüa ristimärki.

Ta luges, et itaalia keeles on midagi il Santissimo.

Kui Pühast linnast oli aasta tagasi varastatud 

kuldsete ornamentidega ossuaar, milles väideti

leiduvat Juudase puusaluu või midagi säärast.

Kui tollal kuldpruunide lehtede sajus nägin teda

ristimärki rinnale vedamas, lootsin sellel rinnal

puhata oma väsinud pead. Oma makjavelli silma-

dega sõin tema hommikuselt toorest keha. Oma 

keelega maitsesin õhku tema ümber. Libisesin

tagasi varjudesse, sest mõni pühadus on patule

liiga lähedal. Liiga osaline elamise kuriteos.

Aasta tagasi nägin meelemürgises olekus vihma

nagu ma teda kunagi näinud polnud. Nägin Issandat

nutmas minu eest. Esimene pisar langes akuudi

moodi tema ninale. Jäi seisma viltu just enne puudutust,

sest Issandal on kombeks meiega viltuseid mänge 

mängida. Minugi hingel on sadade sipelgate tuhk.

Aga jumalasse mina ei usu. Olen see krants kes
tummalt ulub tema kõrgeaususe poole. Pidevalt lootes,
et tuleb mingigi ime ja ta tõstab oma seelikut või kitlit
ja kutsub mind enda rüppe. Kutsub mind ürgpattu looma.
Aitab mind välja sellest võltsist paradiisiaiast. Aitab mind

teadjameeste kõrbe, sest seal võib liivast klaas saada.

Nägin seda siidisaba ja pidasin teda haruldaseks linnuks.

Kusagilt eksootilisest paigast, kus ei tunta külma ja

kuuvalgust, kus ehk peidab armastus end silmade taga

ja mõnel pääsutiib kulmudega tüdrukul on samuti 

mõni püha toiming, millega mind eemal hoida. Millega

meelitada. Kuid siidisabad armastavad külma ja nemad

on ehk jumalast mööda lennanud lumiste paikade

ja väsinud järvepindade valda. Nemad on samasuguse

tundega minust eemal ja loodavad, et ma jätaksin 

neid rahule. Hoiaksin neid hädaohu eest. Hoiaksin 

enese eest. Ka mina olen jumalast eemal, kuid siiski püha.