Puna-valgete kaarte all otsivad taimed inimestega
sama pingsalt vett – kuumade maade ja hingede
värskendust. Kuninganna kõrvarõngad ehivad
iga ennast austava kodaniku liivast räsitud aedu
ja roomlaste värav näitab endiselt tulijale impeeriumi
jalajälge. Kuuvalguse kroonimata kuningriiki.
Siin peegeldus Mameluki saablitel tumedate meeste
haigru-naeratus ja verekoertele maitses piimavaht.
Siin heiskas lipp lipu haaval kuus põlve kaamliajajaid
oma Aabrahami-tõugu palette. Siin muutub vein
veeks ja Jeesus pole veel sündinud. Pole veel surnud.
Tuhat aastat ja tuhandeid lugusid hiljem kastab maad
esimene lumi ja lumega koos hiilivad valged varjud
mööda Calleja de las Flores'i kitsast tänavat. Samal
tänaval palub Andaluusia isehakanu endale naiseks
tulemaade printsessi. Sama tänava lõppu maetakse
kolm pärjata pühakut. Sama nähtamatu lumi kastab
kõiki suremisega õnnistatuid ja hukust saab alguse uni.
Rändurite värvilised turuhääled ja silmad mille lõpus
laiutab ookeanide ja merede igatsus. Sõõrmeid ergutab
estragon, tüümian, safran ja muskaat. Kõigi väljakute
valvuriks on fontäänid, kust esivanemate vaimudki
kosutust otsivad. Kelmid rebivad rätte ja pühakud
laulavad iidseid laule. Nomaadid peidavad oma naisi
ja kinnitavad neid pärlitena oma elukaela külge.
Siin värvide, häälte ja tulelinnas sünnib kord ime
ja päid pööratakse lääne poole. Siin õitseb kuninglik
süda ja taevas vaatab inimesele vastu, sest kõigist
armetutest on siin ehk kõige armetumad. Kõige
kaunimad ja kaduvamad. Kõige soojemad. Kõige.
No comments:
Post a Comment