Kui mu saapad olid viksitud ja mehed hõiskasid hurraa,
teadsin, et olen jõudnud korra ja sünniõiguse maale.
Teadsin, et olen jõudnud vereliinide ammendatud
aroomini. Kuld ja kard ja laimirohelised kardinad
ja kaks Anubist kaalumas mu hinge.
Teadsin, et olen jäänud millestki ilma ja väärtpuidust
aknaruudus irvitas päike mõnevõrra lahkemalt kui muidu.
Teadsin, et olen midagi võitmas. Lapsena meeldis mulle
vaadata inimesi kõrgemalt. Kasvatada vaimu, kui kõik
muu jäi vajaka ja vakka. Kasvatada kaugust inimesest
ja tema teeseldud muredest.
Teadsin, et siin on inimesel jumalaga üks säng milles
lamada ja üks pang millest süüa. Siin lubas vanajumal
end talutada paradiisiaiast välja ja hingata. Siin lubas
ta mängida teiste omasugustega.
Kaevus on alati olnud kangeim rohi, eriti siin kus veel
on kallim hind kui veinil. Mind paigutati kaevumeheks
ja kaevumees pidi hoidma vett valge isanda ja tema januste
jüngrite tarvis.
Minu ülesandel oli üürike elu ja öödest tehtud habemed
lõikasid mu kõri läbi. Mind maeti karistuseks kaevust kaugele
ja koopa ette veeretati kivi.
Sest janustele peab jääma igavik.
No comments:
Post a Comment