Kasvust hoolimata keris see väike vingerdis end murul kerra
ja jäi ootama järgmiseid üleastujaid, just nagu enamus meist
hooletult elajatest.

Tema kõhu ümber kasvasid pisikesed lilled
ja teadmata nende soove, asus ta neid poolunise peaga laiaks
lamama.

Kusagil eemal asus rindejoon ja mõni varasemalt loomana
elanu, langes põrmuks.

Sigaretisuitsu värelusest kerkis
taeva poole mõni laialivalguv hing ja mõni hingitseja
manitses kaaslast naisele ja perele kindlasti teavitused üle
andma.

Teadmata oma tunnete hinda ja ehk neile üldse mingit
väärtust jagamata käsutas kolonel või mõni muu
võõrapärane nihverdisest ülemus kõiki oma pudulojuseid
mõõka tõmbama ja sõtta armuma.

Sõda pidi kõige teadmatuse koorekiht olema
ja sõdur – igaviku tööriist.

...

Kasvust hoolimata vaatas üks järelpõlv teise järel
seenekujulisi pilvi ja igatses iga konflikti algust,
et mõni tusatujus peletis oleks ehk mõista võinud,
et temagi on maailma peegel ja kaunis.

Ja kaunis on elada.
Jah, kaunis on elada.