Mõni tänapäev varem mõistsin manipulatsiooni teisiti kui varem.
Kõik on manipulatsioon. Elamine on olemise manipulatsioon.
Hingamine on õhu manipulatsioon. Armastus – tundemanipulatsioon.

Kõik tänavad paistsid selle teadvustamise valguses säravat. Kõik.
Kõik inimesed olid mulle armsad ja armsad olid ka nende vaated.
Nende aatedki. Kõik floora ja fauna kisendas: Vaata mind, ma olen elus!
Olen ilus! Kõik olemine lahvatas enne väärtustamist. Hinnanguta.

Siis meenus mullegi su armastamise salapära ja kõik mis oli selle
teinud salapäraseks. Su naeratuse viltune magusus ja suudlused
meie hingatavale õhule. (Vaata mind, ma olen elus. Olen ilus.) –
Seda laulsid su kaevusinas silmad. Õhevil ja määratud hukule –
nõnda armastasin ma sind. Ja mis sellest, et pärast tolmendamist
saabub üksindus, kui üksindusel on sinu näoga mälestus.

Mis sellest.

Lumi langes teeskluseta su sinistele juustele ja kõik su seinad
purunesid meie öiste kujutluste hetkes. Lumi võis olla mu kaua
kadund kõlblikkus sind puudutada. Puudutada su õitsemise
ehmatust ja su südame. Jah südame õrnemaid keeli. Oled ilus.

Siis meenus mulle tühjus, mida tekitab kõigi valutajate võltsus
ja nende kogemus pole kunagi saanud täielikult minu omaks.
Minu valud on ainult minu. Minu valu on kaunis valu ja
taamal särisemas kõrbelauliku lõunaoode – haavatavus.

Mõni tänapäev varem mõistsin ma sinu armastamise hinda
ja täna mõistsin ma seda veidi teisiti. Polnud tarkuse iharus
kasvatanud meist paremaid armastajaid. Ei olnud süüdistamine.
Süü kasvas paradiisiaia keskel leegitsevate mõõkade vahel
ja sinna ta ka jäägu. Meie oleme kihitud ja kõikjal. Kõikjal.

Meie oleme kihitud ja kõikjal ja meis on kõikide armastajate
vägi. Oleme sedasi loodud ja loodud on kõik meist eemal.

Meie oleme armastajad ja meis on kõikide tunnete mäss.
Meie oleme siin ja täna ja meis on armastus.