Kuust ja harfist

Teise tänava ja tänase päeva lõpus asus maja, mille välist fassaadi
kattis sümboolika, mida esimese pilguga ehk ei täheldaks. Kuid
siiski seal see oli. Kuu ja harf. Nõndaviisi kaunis ja mõtlemata
graveeritud ja siis veel värvitud seda hiilguse tooni. Kuu ja harf.

Seal majas, millel asus sümboolika, mida esimese hooga ei märkakski,
elas maailma kaunim võlausaldaja. Temast räägiti nii mõnigi lugu ja
varjati seda oskust temast lugusid rääkida. Tema koja sügavas pimeduses
olevat ta üks päev lihtsalt sündinud ja otsustanud terve linna temast
sõltuma panna. Iseenesest, mitte kellestki lihtsalt sündinud. Seeneke.

Esmamulje baasil võis temas märgata seda võlausaldajate usaldamatust,
kuid siiski just siis, kui see karmusest tahutud naisenägu end meduusalaks
manama pidi, lasi tema oma silmisse kõige võikamalt kauni sära. Ja
seal tema ees istudes ja muret kurtes, tekkis tugev tunne ja tahtmine kurta
rohkemat kui pagasis varuks. Ja kui polnud, siis vähemalt leiutada. Sinna
majja mureta jalga ei tõstaks. Ja mure pole õun mis puu otsas kasvaks, et
lihtsalt siruta käsi ja kraba magusam. Siiski seal need mehed üle oma
võimete laenasid ja hiljem kuulujutte külvasid. Kõik linn oli sellel
kaunil võlausaldajal omaks tunnistatud. Kuid tema ei lahkunud majast,
mille fassaadil lasus kuu ja harfi sümboolika. Kõigi ööde sõber. Kõigi.

Kord sai see sära ühele mehele saatuslikuks, kui üle oma võimete
laenamise eest andis kaunis võlausaldaja talle võimaluse oma võlg
kustutada temaga abielludes. See armastus oli pesa teinud vale leppe
alusel ja seda teadis ka võlgnik, ning selle asemel, et ausa mehena
eitavalt vastata, vastas tema jaatavalt ja selleks, et pääseda oma
rumaluse trellidest, ässitas ta linna naisele kallale. Prii nii võlast kui
naisest. Kuid mõni tunne säilib ja omandab kibeda meki. Ajast aega.

Palju aastaid hiljem kui järelpõlv järgmise põlve järel juba manala teed
oli läinud, seisis tervest linnast ainsana alles vaid see maja. See sama,
mille välimisel küljel lasus kuu ja harfi sümboolika. Ja keegi võõramaine
kaua kadund võlgnik kondas kord neil radadel ja otsustas end peita selles
majas kus kord see kaunimast kaunim võlausaldaja oma säravate silmadega
meestest helmeid oma kaelaehteks seadis. Öö oli pikk ja und polnud. Öö.

Kusagil teise kellalöögi juures enne hommikuvalgust, kõige pimedama
öö keskpaigas, kui une ja ärkveloleku piir on see kõige õrnem, pani
keegi oma käe selle sama redutava võlgniku ümber ja võlgnik tundis,
et miski või keegi teda õrnalt lükkab tema nartsudest laotud asemel.

Võlgnik leidis end tormamas mööda värskelt laotud tänavat ja kõigi
alleede äärtes põlesid tõrvikud. Igalpool asetsesid hooned mida poleks
pidanud olema ja ei olnud ka saabudes. Ja pöörates selle jaheda kukla
tunde tõttu end korraks ümber, nägi mees selle sama maja trepil seda
kaunimast kaunimat võlausaldajat oma sitsides ja satsides mustas
puhevil kleidis ja linnarahvast kes ühel hetkel temast läbi tormates
seda naist kuu ja harfi sümboolika külge poomiseks valmistasid.

Siis ärkas võlgnik ja nuttis kibedasti. Teadmata isegi oma tunnete
hinda ja jättis terve oma vägisi omandatud võla selle sama kuu ja
harfi sümboolika külge poodud võlausaldaja raskest puidust laua
peale. Laud sai raskemaks ja aasta pärast kui juhus oli endise võlgniku
taas selle sama kandi lähistele toonud, leidis ta eest vana ja lagunenud
maja, mille ainumas osaliselt säilinud tähis oli Kuu ja Harfi sümboolika,
mis selleks ajaks oli hakanud oma endist hiilgust kaotama. Vägi.

Oma lastele rääkis endine võlgnik selle loo, sest nõnda oli ta nende emaga
abiellunud pärast sealt majast lahkumist ja pärast seda, kui ta oli sellele
raskest puidust võlausaldaja lauale sättinud oma endise kallima kullast
abielu sõrmuse, sest vägisi pole armastusest surnulegi kasu. Kohe üldse.