Armastus on jahmatav näide sellest kui vähetähtis reaalsus meie jaoks on.
– Marcel Proust, "Kaotatud aega otsimas"
Kõige raskem ülesanne oli leida ennast, olenemata
teiste püüdlustest. Olenemata lahendustest.
Plikade puna-valge täpilised kleidikesed lehvisid
augustikuises briisis ja Patarei ranna teravahõnguline,
oksendama ajav, jälkust täis adruhais kõditas
meie sünnijärgse õiguse tedretäppe täis ninasid.
Poisid polnud veel jõudnud üle oma varju hüpata
ja otsisid raudkivide vahele tehtud häbitusest
oma valgetele nahkadele sooja andjaid.
Üks pidu teise järel. Linnast linna
ja elamise nähtamatute rootsi kardinate taga
haudusid need kurjemad ja kurvemad põgenemisplaani.
Esimene etapp:
Pärast tulemist tuleb isadel munad maha lõigata
ja neile sisse sööta, siis sissepoole kõkutades
taanduda ürgelamise rahusse ja vaikusesse.
Eelistatavalt metsa kuid sobib ka kõrb.
Teine etapp:
Vägistada emad ja ütelda, et sedasi on õpetanud isad,
kuid nende õpetusele vastu seismiseks on vaja hävitavat
esmakogemust
Kolmas etapp:
Unustada kõik need eelnevad etapid, mille lõi
keegi võõras hääl su peas.
Neljas etapp:
Kõik tunded su sees tuleb pöörata teist pidi
ja hommikuti tuleb igapäevaselt hakata sööma
D- ja C- vitamiini.
Viies ja viimane etapp:
Unustada kõik sõbrad ja tuttavad
ja alustada puhtalt lehelt.
Pärast plaanide ebaõnnestunud teostamist
ja humaansuse teotamist võisid mõned
isehakanud isased tunda ääretult palju
süütunnet.
Pärast rinnakorvi tekitatud haigutavat orva
võis hingetuse kapten oma südame õilsaid keeli
müstiliste kaskede varju matta.
Paremate päevade nimel.
Et oleks millest kinni haarata.
No comments:
Post a Comment