Rääkides elamisest või maailm ja mõndagi

Kõigi isade nimel ja tuleb välja, et viimasel ajal ka emade.
Tulgu mu vaesed ja kurnatud ja eemale tõugatud. Mu üksikud
ja nälgas.

Tulgu sõprade sõbrad ja kuulsad variserid. Mehed aegade algusest.
Naised aegade lõpust. Loomad loodusest ja armastatud.

Tulgu tuisku ja tormi ja kui merede igatsused on vormunud
inimlaste veetlusteks, (Venus ja Dyonysos) siis võibolla
tulen minagi.

Kollased bännerid lehvivad vastikus idatuules
ja vastikuks on selle valetanud kurbade ja vihaste meeste norm.

Kõik algused on olnud millegi lõpud, seda ei väsi kordamast
vist ühegi nahakandja mokad.

Kui lahtilaskja ponnistused ei kanna vilja ja taevaid kaunistavad
viimsepäeva tulerattad, (Mis võrratu metafoor) siis kes
lohutab loodust? Mis vägi kaitseb emade ema?

Kes vabandab ja kes andestab? Kui enam pole miskit
ja pole miskit võtta, tahta, olla, leida, süüa, juua, naalduda ja keelduda,
hingata ja oksendada, vaadata ja nutta. Pole tulla ega minna.

Kes vastutab sinu ja minu eest, vendade ja õdede, emade ja isade eest?
Surevate ja surnute eest. Ilma- ja taevakaarte eest. Kes vastutab?

Võibolla polegi see tähtis ja kui on, siis ehk vastutab igaüks ise,
olenemata kurbade ja vihaste meeste valedest: et üks on tühine number.

Pole sinus tühist nii midagi. Vaatad peeglisse, mida sa näed?
Sirutad käe välja, silitad, mida sa tunned? Nüüd veel mõni tugevam taju:
jasmiini pehmus pühapäevaste pannkookide embuses kui maad on katmas
kõigi aegade valgeim lumi. Mõni meelierutav eksootiline tuun raadiost
või see kõigi armastajate ja elavate hommikuteretus, mis äratab kivihiiglasedki
nende igavesest unest.

Kui pole sind, pole tajuda miskit. Pole päevast ööd pigistada selles
elamise kaadervärgis. Pole vaadata piiritult kaunist ja piiritult igavest,
olgu ajad meist ees, sest ajad on alati ees.

Kaunitar tigu su jalge all, homme tiiger, kass, vahva reinuvader rebane.
Mets su peos kui loed: Maailm on tore paik ja tema eest tasub võidelda
ja ma ei salli siit lahkumist.

Kuidas peen ja udusulis kotkapoeg oma tiivad sirutab
läbipaistva tuuletuse vahtu. Kurg kluugutab põhjamaise õhtupooliku
vaaludesse niidetud vilja kuldses tolmus ja sina – inimlaps,
olgu sa elukaare alguses, keskel või lõpus, pead endaga tuliseid vestlusi,
katkestad selle, kui hingamine unub ja moment on terve eluaeg
ühes sureva konna hingetõmbes. Ühes kuivenduskraavis langeva allikavee
tilgas. Rästiku unes päevast kuumaval kivil.
Lapse kilgatuses, kui vasika igemete vahele on asetatud käsi.

Kuidas kella keeramisest väsinud armuke kehitab õlgu
oma ootustele ja langeb raske laenguna öösse.
Kõik olemine elektrifitseerub. Ood elamisele.

Üks on vaimustav ja vapustav, on tasane ja muidu karge,
keevavereline ja muidumuidetähtis. Üks on ühe kõrval kaks,
sest nõnda on käinud õpetus. Kahele üks on osa – muidumuidetähtis.

Sest nõnda käib see elamise asi.

On liikumisest väljaspoole, kõigi tardumiste algupära, hetk enne
ja kui valida, siis mina valin elamise.

Käsi käel ja käpp käpal, tunnal tundlal, kombits kombitsal, sõrg sõral,
udu põllul ja tuul õhul. männid liivas ja liiv rannal. Laine lainel.
Hetk hetkes ja igavik meie otsatuses.

Mõni soe tunne pärast tänast, kuidas iganes on läinud sinu päev.

Kuidas on läinud sinu päev? küsiks ehk keegi.

Keegi tore.