Minu naised

Minu naised pole õõva täis kurbmängud, pole nõrgukesed
kelle kleidisaba lohiseks mööda jäätunud järvepinda.

Minu naised pole naiselikud, ega ole nad ka mehelikud.

Minu naised pole kodukanad,
kelle juukseid katab jahutolm ja kelle ümber
heljub hommikupudru, kohvi ja unest tõreda abikaasa
hõng.

Minu naised pole tähtsust täis ja vaatenurga tiheduses
ägisevad, veel pole nad üksikud ega liigitatud,
pole sotsiaalsed ega poliitilised, pole poliitiliselt
korrektsed ega mahasurutud.

Pole kusagile upitatudki.

Minu naised on mõte, idee, lootus ja unistus.

Minu naised on hetk enne ja pärast suguühet,
kui korraks, vaid korraks, langeb valede loor
ja melanhoolsus oma vaheda teraga kõige
soojemasse kohta mind tabab.

Minu naised pole inimesed ega loomad,
kurat, nad pole võibolla olemaski,
aga siiski minu naised on ehk, kui nad üldse on,
läbipaistvad ja suhteliselt defineerimatud.

Minu naised elavad elu, mitte elu neid
ja veel on minu naised puudutus enne unne langemist,
olgu see ema või kallim.

Puudutus – see nahk naha vastas, kuumav,
ürgerootiline tundmus, suudlus, mis röövib
lapse surmahirmu ja lubab igavest elu.

Minu naistel puuduvad aated, nad ei otsi igavest elu,
igavest mäletamist, kuulsust või au, ei vaeva end
ja teisi väärikuse nimel võitlemisega, et siis kosta
kõigi hindajate kahjurõõmuks: vaadake mind.

Jah, need minu naised, kui nad üldse olemas olid või on,
võrratud ja müütilised, võivad kannatada katku
ja seenekujulisi pilvi pärastlõunase tee kõrvale,
vaadata mind puhkava libu pilguga ja endiselt
ärata minus meheks olemise sünniõiguse.

Kosta kõigi nende teiste naiste nimel,
et milleks siis veel kui mitte tulisteks mängudeks
ja armastuseks, sest on väidetud et
naine on pool inglit ja pool hoor
ja et mehe ja naise katuse all
peab põrgu ja taevas käsikäes käima.

Minu naised pole siit ilmast,
nad pole ämblikud ja lehmad ja tibud,
võibolla kui siis ehk ainult kaheksajalad,
sest ka nemad pidavat eristuma üldisest.

Minu naisi on raske lõpetada, nende valusid saab valutada
ja nende rõõme rõõmustada, nende uhkuses uhkeldada
ja lubamistes lubada, nende nõnda kulutatud
minu naiste nimesid saab hääletult lausuda.

Minu naised on kusagil südame ja pea vahel,
kusagil tundmise ja teadmise piiril,
kusagil ärkamise ja uinumise hetkes.

Minu naised on eile, täna ja homme.