Pärast mõningaid arutlusi ja tuliseid vaidlusi kellegi võõrapärasega
jäin ma rahvaste piiririiki. Rahvuse olemuslikkuse halli hämusse,
sest keegi tobedam oli kostnud enda vihast vahutava pläraläraga,
et peab valima poole.
Pool pole mõni kumul, et kindel asupaik ja mõni valge õis,
ehk kääpavahtki suitsetamas ajalehest lõigatud plärusid
ja lapsed oma piimakärssadega koristamas kallihinnalist
platsi.
Taani lipu langedes (või nii väidab lugu) said mõned
asupaigad kindlustunde, algselt võltsi, hiljem teeseldud
ja pärast usutava.
Täna langes inimeseks olemise au, mitte midagi muud
ja need kes peaksid tundma häbi, keerutavad tolmu oma valede
ümber. Illusioonidemeistri parimad õpipoisid/tüdrukud.
Need kes peaksid jääma iseendaks kardavad kaotada seda,
mis peale surutud.
Ja need kõige hingelisemad, kelle süda pesitses omal kohal,
lõikasid selle välja, asetasid kirstu ja kinkisid süütunde päevadele.
Rääkides sinisest taevast ja mustast mantlist ja valgest lumest,
mis katab valikute aegu, siis nende värvide sünesteesiaks
on kujunemas jälkus ja kaugenemine.
Pole süüdistada kedagi, sest mida aitab tänutäheks kinkimine,
kui vaid suurendada moonavoori.
Ühe rahva killustumine on eesriide taga dirigeeritud
ja staatilise heliga ühte langev aaria, mille taustal
pugivad punaste põskede, siniste lehvikute ja valgete hammaste
välkudes paksud, õelad ja lärmakad lapsed.
Hea et homseks lubas päikest, pole palju palutud
aga hea on küll, paganama hea on.
Muidu vast ei märkakski, kui poleks nõnda räsit.
No comments:
Post a Comment