ja kunagi võibolla ütleksite teie minugi kohta.
(imiteerides rääkimist)
Sisimas mõtleb igaüks meist väheke nadilt
lausa rohkemgi kui nadilt
kui ainult uskuda enese võimuladviku
helgemaid päid. Hüdra.
Pläru kustutatud ja pitsid puruks
– taaskord on kätte jõudnud kollase lume aeg
ja kusagil kaugemal said kõik need armastajad lapsi.
(kõik peale minu)
Luige tee võiks olla tema lauluga võrdne,
mõtleb mõni poeetilisem.
Kõik sabarakud, kes ütlesid, et pole võimalik,
pole aastaid olnud võimalikud ja nemad (armastajad)
saavad lapsi.
(kõik peale minu)
Aga laps olla, see tähendaks olla armastatud.
Armastatud! Armastatud! Armastatud!
Olla või mitte olla?
ja kas see juba ei paku aimdust
võimalusest.
Pahameelest kostis üks teie seast,
et meil polegi nelja aastaaega vaid kaks:
suvi ja talv ja kõik see mis nende vahel.
Mis nende vahel. Mis nende vahel.
Vaid sünd ja surm.
kõik peale minu!
No comments:
Post a Comment