Lugusid inim(loomadest)

Kas tead, et naine on valmis teist inimest oma julmuse 
ja pilkamisega poolsurnuks piinama, ilma et südametunnistus
teda kordagi vaevaks, sest ta mõtleb sind vaadates iga kord:
"Praegu ma piinan ta kas või surnuks, aga selle eest 
tasun talle armastusega ...".

– Fjodor Dostojevski, Idioot



Huvitavate tõdemuste baasil ehitas temagi oma tundemagnituude,
luges ehk liigagi palju välja sõnadest ja jättis teod sinnapaika.

Kusagil terve mõistuse ja lootusetuse vahel küsis
ta oma isiklikelt deemonitelt võltsjoviaalsust.
Põdes natuke ja jätkas needmist.

Põdes natuke ja jätkas vanemate totrust täis uskumusi,
kuidas pidi parem ja targem ja kindlam olema. Kõik ikka kindel,
muidu pole tormakust väärt. Eriti veel raha.

Rahast ei tohtinud rääkida, rääkimata teise inimese rahast,
raha oli tabu, just nagu seks ja haridus ja riietus ja välimus
ja haigused ja surm ja sündimine. Tabu, tabu, tabu.

Ja kui ta kordki oma üürikese elu jooksul mõtles põgenemisest,
siis oli see sitamaja nr 5s, kus talviti tuul kannikatel udemeid jäätas
ja paberile jäiselt vintsked voldid jättis.

Seal, selles loomaliha ja keldris seisnud kartulite kõntsahaisus,
pidas ta oma lahingplaani, haudus oma põgenemisplaani,
kalkuleeris oma pääseteed.

Ettevaatlikult silpe üksteise taha sättides ja talu majapidamisele
omastes karupükstes, keeldus ta allumast koduvägivallale,
sest nõnda pidi olema, sest mees on majas peremees
nõnda oli ju ka tema ema. Mitte enam.

Ema surnud. Ema surnud. Ema surnud. (Elagu elu)

Oma plaanide keerulisuses ei pidanud tema
ega keegi teine kahtlema, kui oleks olnud neid teisi.

Ta pettis füüsiliste võlude kaasabil purjus abikaasalt raha,
algse tõdemusega, et muidu joob ta selle maha. Hiljem
nentides osalise kahetsusega, et tore oli kulutada seda riietele,
sest inimeses peab kõik ilus olema.

Oma sinistele silmadele vastukaaluks komistas ta jalaga
abikaasale näkku kolm korda jutti, igakord muiates vabandades,
kuni abikaasa purjus inimese korinaga sügavasse unne langes.

Ja tõesti oma vanematele omase kassiarmastusega,
hakkas ka tema abikaasa armastama seda vürtsist naist,
kes sitamajas nr 5 haudus oma plaani panna abikaasa teda armastama.

Üks Y2K, sest rohkem neid pole olnud, võttis ta nõuks
ja tarvitas neid kõige võimsamaid vahendeid – sõnu.

Oma suhte paljunäolisusest luges ta välja üritamise effekti
ja võis mõlemi eest kosta: ükskord me armastame niikuinii!

Aastaid hiljem hüpitades lapselapsi oma vett täis põlvedel,
vaatasid nad abikaasadena selle inimväärikuse ja armastuse
ussiauku, silmad justkui pulbitsevad allikad ja mälestused,
mis said nullitud koos oldud ajaga.

Aastaid hiljem tõdesid nad lummatult, et vast tasus kallima
julmus ja pilkamine ära, kui seniajani on koos oldud
ja nõnda hilise tärkajana ka armastus koduõue kaunistab.

Kaunistab teisitimõtlejate maailmu, kõik need teised,
keda teiegi tunnete. Tunnete ja irvitate.

Irvitate ja armastate.