Scrupulum

Kui ma abivajajatest eemal sissepoole karjatasin,
võisin tunda sinu silmade välkumist vaheda terana
mu kuklas.

Kui ma seisin seal tormi ja raevu serval,
jumalatest kaugemal, ehk sinustki.

Kui ma olin mõnevõrra vastutustundlikult
hoolinud mõnest sinu kallimast
ja mõnest sinu vaenlasest.

Võisin vallutada nii mõneski pimeduses
sinu moodi sileda naha kandjaid,
kuid siiski polnud nendel suudlustel
sinu tulisust.

Polnud nendel puudutustel sinu ärevust.

Polnud lõunakaare kuppelmaastikuna külmavärinaid
katmas meie nahka.

Polnud kujutluse punaseid värinaid
koriseva mao kohal, allapoole südant.

Polnud meie ise. Polnud kohe üldse mitte.

Vikerkaare varjus pärast vihmaterade kuulipritsi
plekist aknalaual, kükitasin et korjata
maa sügavusest tärganud vihmausside emandat
ja nägin oma ehmatuseks sinu väikest sõrme.

Sarnasuste vaarema.

Pärast tulist kahekõne meie vanemate vahel,
peitsin sind ebaküdoonia varju ja katsin
su hingeldava suu oma räpase käega.

Sa libistasid keele otsaga üle mu peopesa
ja vastupidiselt vanemate poolt kehtima lubatud väitega,
et lastena ei tunta vastassoo vastu huvi,
kergitas pisike isehakanud türsos pead.

Kusagil teadmatute hingede sügavuses
tantsisime põimununa elupuu juurtega.

Sa nägid esimest korda elus sinililli
kui sa mind ei tundnud ja lubasid
igavesti siniseks värvida oma pead,
et meeles hoida oma minevuse kurbust.

Mina olin isa põlvede vahel ja karjatasin sissepoole,
kui nahast rihma metallist pannal verd
nõudis valgusesse.

Mina kasvatasin pimedust.

Kuid siiski kord saime me kokku
ja langesime ühte.

Kord said meist monumendid.

Kord said meist armastajad.