Mis maailmades puuduks sära olendite silmist,
valgus südametest ja mälestuste kaja
armastajate lahkumishäälitsustes.
Mis võrratu ja lootust täis vagabund
keerab valget takunööri ümber oma sõrmede,
et meeles püsiks sünnikodu ja esivanemad.
Mis koletu üksindus süvendab tundjate
rõõmupäevi ja ajab segamini mõttelõnga.
Ja siis eikusagilt kargab teepervele
metsik ja vallatu. (Viigileht üll)
Tema sonimisest loeb vaid hullumeelne välja:
the end is nigh.
Verekuude veritsevas valguses sähvivad
kuldsete teradega piigid ja tulest ning rauast
sünnivad surma kaksikud: valu ja hirm.
Metsad, loomadki, kuuletuvad tugevama seadusele
ja viljad langevad põrmu. (floora ja fauna)
Surnumanaja tõrvikuna kolp juhatab
pimedana sündinud kosmilise elaja lõugade vahele –
(8)(aeg).
Enne päri-ja vastupäeva jõuab ülemine alumiseks
ja alumine ülemiseks ning kõik mis jäänud vahepeale
närbub taassünni tuuletuses.
Ja need viimased kurvad õied – inimesed – jäänud
nähtamatute hiiglaste jalge alla, usuvad veel
oma ülemvõimu.
Usuvad tundmist teadmisest enamaks
ja hukkuvad.
Kõik jõed jõuavad ükskord merre.
(aga meri oli otsas)(meri oli otsas)
Meri oli otsas.
No comments:
Post a Comment