Mõni aeg tagasi nägin ma öösel varju istumas mu rinnal.
Ma ei osanud sellest midagi arvata. Mida aeg edasi, seda
rohkem ma neid nägin. Nägin bussijaamas ootamas igavest
bussi, mis vististi kunagi ei saabu. Nägin koolimajade ees.
Mänguväljakutel. Nägin ristmikel ja koduuste ees. Varjud –
pimedamad kui öö. Nägin varje 36, 6 kraadi sees. Nägin.
Kummitus pidavat olema lõputu kordus või ränk ajaloo kulg.
Milline lihtlabane sõna – kummitus. Eks me kõik oleme
kummitused ja osaliselt lihtlabased. Selline on kord juba
selle mängu eripära ja mängima peab, sest muidu mängitakse
sinu eest. Kõige kallim illusioon saab olema võit enese üle.
Nendel varjudel on hääled. Rohkem sosinad või mõtted ja
nad teavad kui sa neid näed. Nägijatel on vaatajaid alati enim.
Nendel varjudel on mustmiljon vahemaad ja reaalsust ja sina
köhid muudkui kurku puhtaks ja aevastad. Kuklast jookseb
jaheduse sume ja väristaks õlgu. Kindlasti olen külma saanud.
Kuid selles pole asi. Pole sinu lugu või isegi tunne. Tuum on sära
mis liiga usklik, et enam ei luba kinnitatud vaatenurgast lahti
lasta. Lase lahti. Ja kõigil on võimalus valida ja olla valitud.
Kõik varjud pole valgusele võõrad, nad peidavad end selle eest
ja kohtunikuks on alati kogeja. Pärast ajatut und nende seltsis
võib kuulda floorat ja faunat inimeste keeles. Ja kõik vabaks lastud
saavad uueks, kui teele on istutatud kulda ja nimetatud keskseks.
Mõni aeg tagasi nägin ma öösel varju istumas mu rinnal.
Mõni aeg hiljem nägin teda sünnitusmajas sinu silmadega.
No comments:
Post a Comment