Ta oskas vaid ladina keeles vanduda: Ni diem, ni maitre
ehk ei jumalat ega isandat, sest tema oli üks vähestest
vapratest. Kuid vaprale jäävad vaid viimati tasutud kroonid
ja alp kingsepa amet. Lõunaoote ajal vandus ta midagi
veel esivanematest ja sisserändajatest. Tema ei mäletanud
enam seda, kuidas jumalat Eestimaale teisaldati. Kuidas
tema esivanemadki end võõra verega määrisid ja kuidas
tollal hundiks mindi jooksma, et võõrad jumalad oma kantse
ei püstitaks ja templeid. Küll võis kosta kaunist häält neist
räpastest pühamutest, kuid see oli alati lõks. Alati oli see
olnud üks moonutus ja pideva valu eelmäng. Ristimine.
Viimase vaprana lubati tal parandada ristijate jalavarje, et
õpetada inimsoole karjaks olemise võlu. Kuidas sulasena
võib tõusta läbi kannatuse jumala riiki. Et paradiis on enam
kui lahke su pisaratele. Kuid proovi sa naeratada või krattida.
Proovi sa tõusta eneses kõrgemale või võtta suhu püha nime
seal kus pühadus puudub. Viimasele vaprale see ei lugenud
ja hullumeelsusele vaadati juba tollal viltu. Las ulub oma
kuu poole ja vannub võõraid märke. Kõik saab tasutud.
Järelpõlvedele jäeti mõni esiema pross ja paar tugevamat
naela. Kolme krossi eest võis isegi lugulaul lõppeda õnne
tähe all. Viimane vapper langes seal samas, kui püüdis
kaevata seda kõike soo äärde. Soovaimul oli temaga oma
kana kitkuda. Küll vapper teab, mis vandeid on antud.
Küll teab iga vaprus oma pidevuse hinda. Olgu sa või nahast.
No comments:
Post a Comment