Niimoodi hüüti kurivaimude kooris ja naine kui mehe vastand,
sest poodule ei piisa nöörist. Talle on tarvis ka timukat, sest selles
on tal kõva käsi. Meessoole on naine võllaste linn. On piitsa ja
prääniku võlausaldaja. Ja just selle pärast peab mees armastama,
et jääda ellu selles kaksikõiguse maailmas. Sellepärast peab valitsema
naine. Õige valitseja on soota jõud ja tema käsi käib ikka enesega ühes.
Mõni teine ütleb, et mees on iidamast-aadamast loodud karja talitama.
Juba inimkonna lapsepäevil, kui veel karjapoisi ürp lehvis ja sugutung
küljeluust naise voolis. Ja kuidas veel, kui mitte jumala nägu, sest näotus
on edevuse suurim langus. Ja jumal puhkas mao kestas pärast maailma
loomist hea ja kurja tundmise puu all. Hiljem mängis tulega ja langetas
oma edevuse pattu. Patt millel samuti tema nimi ja lõhn. Enesepett.
Enesest teadlik olend – iseloodu, võtab hindajalt mängukanni käest ja
kostab: naine või mees pole erinevus vaid inimene ja inimene on
kõigest vahepeatus. Edasi on eripäratus ja algne koit sest loojang
jõuab ainult uskujale. Teadjatele jääb pidevus ja pidevusel on seda
võidu hõngu. Keskpäeval näeb iga mehe silm, et muutus on löönud
välguna puruks kõik vanad käsulauad. Ja siin puhkab täielik õigus.
Tõde pole vaatenurga küsimus vaid teadmine. Tõde on isemuutuv.
No comments:
Post a Comment