ja sõber võis nüüd olla tuisuks või pilkaseks
ööks.
Kodudel olid uksed ja uste ees olid alati olnud
harjavarred. Kellele neid lukke.
Öödel on põhjas mitu vaikust: sõmer lapse hingamine,
taltsutamata pudulojuste kiibitsemine ja üksindus –
jumalate seltskond.
Neile ei jäänud palju, kuid see mis jäi oli
teistele naljaks, sest nalja pidi saama.
Fatamorgaana on lumekõrbe ainus puudus
ja selleks, et reisida ümber maakera on vaja
läbida kõik antipoodid.
Põhi pidavat kuuluma apollonlike hingede kütkeisse,
kuid kunst – see hoor, sünnib ikka dionüüslikust.
Kusagil on alati üks ulg, mida keegi ei kuule.
Üks loomise pidev tagajärg.
Üks põhjatu tunne.
No comments:
Post a Comment