Alandlikele on mul üht kosta. Lausa karjuda näkku.
Ütlen stop, sest pidevale voolule lisab jõudu vaid
takistus. Oh jõudu, et olla takistuseks vaid korra
ja näha seda kasvamist. Mõnele on lausa väär
korraldada väärtegu. Kasva mu kallis jõgi ja ujuta
üle kõik vanad põllud ja vanad usud. Haara mind.
Sõbral on käed, mis oskavad vaid Gordioni sõlmi
raiuda. Öösiti vahivad nad plejaadidega tõtt, sest
tähtedel on ainus luba olla pealtvaatajaks. Tähed on
esimese valguse mälestus. Seal sära taga on pimedus.
Eestlane vaatas kord läbi Taevasõela ja Pleione sai
pahaseks, sest kellele meeldib, et nende tütardest
läbi vaadatakse. Kes teab mida peidab endas naise süda.
Viimane naine sai maetud alla altruisti orgu, kus ta
nüüd rõõmsa ümbersünnina laipadele kevadhõngu
pakub. Esimene naine sai valusalt petta. Paradiis
oli tema esimene põrgu. Mees saab igalt ajalt räsida.
Ja horisont – see sügavate hingede kollisioon. See
maailma kulmukaar. Kui vaid oleks madalat laupa,
siis ehk ei ootaks inimene taevasinast kuningriiki.
Ei ootaks igavest taastulekut, sest lõks on selle teine
nimi. Igaviku vastu saab vaid igavik – selles on iva.
No comments:
Post a Comment