silitan siluette ja õhtu lõhnab su õitsemise taustal
oh vaikust ja kisa sest pole hullu pole mitte ühtegi
hullu kui kõik on hullud ja vanakurat võib visata
märkimata täringuid

oh hävitatuid vandeid oh seda
tusase mehe lapsemeelsust ja siin on aeg silitamas
sind ja kõigest pisike elusolend võib viia neuroosi
ülemeelikuks koolilapse uneks

kui kõik ahtad hinged
elupuude najal jalga puhkavad sest pidevus on isegi
piiritule väsitav

kui kõik su sees on küsitav
ja naerul suule on magusamaks marjaks suudlus
millel pole tähtsust

tähtis vaid küsimus