Leidmise metodoloogiast

Uskumatuna näiv tõsiasi, et kuidagi ja kusagil on keegi kes,
hoolimata sinu püüdlustest olla leidmatu, leiab sind alati,
igakord.

Ja see keegi veel tagatipuks on keegi armastav,
sest mida saab olla tegemist inimesel selliste pühade jõududega,
jõud mis meid läbi elu saadavad, kusagil pea ja kõhu vahel,
et anda aimu sellistest arusaamatustest, peame me esmalt
mõistma seda ürgsust igapäeva inimeses, tema hoolimatused,
tema koidud ja hämarikud, kodud ja külad, usud ja uskmatused.

Tema – see igapäevane, võib öelda lausa tavaline, on oma tavalisuses
nõnda eriline ja see mis teda eriliseks teeb on mõistmatus, hetk
kusagil hingelise nõrkuse ja haavatavuse ajal ja ajel, millest tingituna
ei võigi ükski ennast austav mehepoeg jätta lummamata.

Ja see vaim mis siis läbi ja üle käib ei hooli soost, ei rahvusest,
ei vanusest, ei klassist, ei varakusest, ei eetikast ja moraalist,
ei piiblist, ei koraanist, ei rassist vaid võtab sind justkui kutsikat kuklast
ja tassib sind tagasi urgu sooja, sest võib ju teadjameeste kombel öelda,
et sealt kust me tuleme ja kuhu läheme on vahe lausa olematu.

Tõesti polegi vist paremat tegu kui lasta end armastada, tagajärjed,
olgu kui tahes jäikust ja jälkust täis, ei lase kohutada olendit,
kelle piiritu vaim tantsib oma universaalset tantsu nende muistsete jõududega,
jõud mille mõistmist ei pea targemaks ainult need, kes nimetaksid kõike kaunist
kõigest vaimunärimiseks ja pilgupüüdmiseks aga need polegi inimesed,
vaid kolmandad, kes alles surivoodil inimeseks olemist tunnustuvad,
kui sedagi.

"Burgeoisie – sest keskmine on parem kui suur või väike"
ütleks see keegi, keda pole puudutatud ja kes nõuab seda väljajättudega (ellips)
ja hoolib nartsissidest vaid talvel, kui igaühte valdab kaunis kurbus
ja kurbus on armastuse vaikne kaksik, sest ühtimiseks on alati pisut
tõuget tarvis.

Sedasi, olles pidevalt leitud, ei pääsegi väärarusaamad meid kummitama,
olgu siis inimese näo ja jäsemetena, vigaste ilmadena, tusaste tujudena,
ignorantsete mõtetena, sõltuvuste ja irdumistena, pigem kostku koputus
kui paistku lahkumise närune selg.

Seda ma ütlen.

d. Zavala ja detsembrikuumus (metamorfoos)

Minu kallis d. Zavala, kes ei hoolinud päikesest,
ei kuust, ei loodusnähtustest ja nende hoomamatust ülemjõust
tema suhtes.

Kui d. Zavala sõi, siis sõi ta mõnuga,
kui ta jõi, siis jõi ta mõnuga,
kõike mida sai ja võis teha, tegi tema aga mõnuga,
olgu siis enese või nähtamatu jumala südamerahuks,
keda tema paistis rohkem nägevat kui teised.

Teistel – nendel salapärastel ja temast eraldi teistel,
ei paistnud leiduvat tahtmist d. Zavalaga
jagada ennast, õhku, või seda inimesele väärtuslikumat –
aega.

See kes vaatas, ei vajanud tema hoidmiseks usku,
sest teadagi pole nägijal sellest tolku, eriti kõige (kõigi)-nägijal,
aga see mis jäi tal usu vajadusest rahuldamata,
sai rahuldatud naerust – kõige kaunimast naerust,
mis kohe alguses võlus mind,
sest mina pole teised.

Alguses oli suur sinine ja selles suures sinises oli säde
ja sädemest tõusis leek
ja selles leegis põles inimene,
aga sellest ei tahtnud ma rääkida,
sest eelmine elu on eelmine ja tulevane on tulevane.

Minu kallis d. Zavala, kes ei hoolinud armastusest,
ei ilust, ei meelelisusest ja selle tõsiseltvõetamatusest
tema suhtes.

Kui armastus, siis ainult temale omaselt,
selline kaugenev ja tõre-tõrumaiguline,
pahaaimamatult tõsine ja sündsuseni kergitatud,
sest ainult nõnda võisin ma teda kogeda –
oma kallist d. Zavalat, kelle jumal oli maha mänginud,
kui kord tuli aeg süüa oma sõnu.

Inglite torm

Põlen soovist öelda sulle neid sõnu, mille tagajärgi
isegi kui tean, ei raatsi ma karta, sest kõigist rõvedustest
sallin ma kõige vähem küsimust: mis oleks siis kui?

Sa panid oma pea minu sülle ja ma unustasin selle koha
kuhu olin löönud end sõnade ja mõtetega ja siis kui su silmist
purskus vastuarmastusest ilma jäämine kellegi kolmanda vaimust,
ei pidanud see hetk oma pehmel asemel vastu ja langes unest sügavamale.

Mina kes ma pole vapper, pole ma ka arg, ei teadnud taibata
selles silmadega ütlemises sinu varjatud soove saada üheks,
mida sa ka nüüd ei raatsi unustada, kui meie kahe vahel põleva
küünla valgusvihus otsivad ühe vaevatu sõrmed teise omi.

Nimedeta saavad alguse puudutuste järgne ja tulemise lõpp,
siis kui olemise igine tera tungib minu arvamistest läbi
ja otse, nii otse et pole võimalik eksida, südamesse.

Aga lõppude lõpuks polegi tähtis ega vajalik teada mis on tulemas
kui et mis on olemas. (Ja ma näen sind naeratamas jälle)

;:;

kuhu sa kadusid? mis oli su palve eelne mõte?
ja kui paljud meist ei teagi kus lõppeb metsik teekond
ja algab rahu
siis polegi teised kes näinud valesid värve
oma üksinduses nii üksinda (tõde mis tõde)
ja sõlmed mille on sidunud keegi vanem ja kogenum
ei tule lahti iseenesest või saatuse kurja pilgu all
vist oligi sedasi kui võin mainida
kuidas saime me niivõrd kohmetuna kohtuda
südamed löömas verivärskes ühtehoidmis-rütmis

palun pange hinged valmis sest mis iganes on tulemas
on tulnud ka varem ja nendel kelle teha oleks muutus
ei näe hetkel veel kaugemale oma ninast
meie päevad said alguse vanematest ja nende päevad
said alguse nende vanematest kuni kaugete müstiliste
esivanemateni välja kelle ürgset laulu ümiseb
ka minu sisemine hääl

peale tormi kui kõigi vaatluste tulemusel langetasin pea
su jalge ees ja võtsin sokid tasapisi neilt ja puudutasin
oma huultega neid ja tundsin neid sügavamal kui oleksin
pidanud
ja sina vaatasid minu vaimu-kehast läbi (kiht kihi haaval)
sosistasime tänulikkust sõnadeks enne kui kuu oma
lumise valguskaja kardina vahelt läbi surus (pehmelt)
sest ainult sedasi võisime armastada teineteist

ja meie vanemad kui olid samaväärsed
kui olid nooruse vilju lõiganud elupuu küljest
ja hiljem unustanud oma toitja ja tema oma viimaseid
elupäevi juurteta asus veetma meie aknalaual vaasis
ja selle vaasi külgedelt
leidis pilk mõne õuest tungiva külma joonistatud sümboli
siis teadsin oi kuidas ma teadsin
kui tore on olla siin kui kõigi ahvatluste kiuste
pole meil paremat silmapilku kui sina minus mina sinus
ja neil kellest saime alguse pole vajagi näha kaugemale
sest parem nüüd kui mitte kunagi leida end elusana

mina sinus sina minus

igaviku ootuse varju peidetud üksindus
ja salamisi hiiliv vaikusmoment
kuigi pole keegi meist kaitstud enese eest
ei pea teisitimõtleja kunagi leidma rahuldust
ja siis kui hoovile langesid esimesed ja viimased
pöidla mõõtu helbed – külm nii külm –
sosistasid sinu voolavad sõnad mind unele
nägin su jalal valguskiiri tantsisklemas
ja ootusest sai midagi enamat
ja kui leidmiseks polnud soovunelm
hommikusse ärkamise tähe all kuigi õndsust täis
ei pidanud meist ükski targemaks sind südamevalust
kauem piielda
oma verivärske magususega
oma verivärske magususega

tuli elu kui omatahtsi
sinu naeratus suul

Kõigile

Kõik kelle surm on jäänud metsikute aegade varju,
ma tänan teid, teie andeid, teie uskumusi,
naeratust ja valu ja igaks juhuks see ja see
muidu nii mainimatu inimlikkus,
teid oli tore tunda ja nüüd olete te vabad,
kas pole mitte tore tunda tuult põskedel,
isegi kui pole oma,
kas pole mitte tore seista soolases meres
ja korraks maitsta seda soolasust keeleotsaga,
meenutades nimeta neiut, kelle kaelal
lebas sama maitsega pisar,
mis ta nimi nüüd oligi, sa küsid,
kas minagi siis tean, ju siis,
aga tore on, kas pole,
kui kogu maa ja ilm on sinu ees laiali
ja sinu hääl ja hääletus kaotab oma varju,
sest enam pole tähtis see mis kunagi oli tähtis
ja enam pole käske ega sundi,
mis kunagi sind napilt oleks murdnud
ja ehk murdiski, sest valgus jäi paistma
meie päevade pimeduses
ja selles murdmises kui see ikka oli murdmine,
oli justkui midagi kaunist ja ülevat,
oli uuestisünd ja taasavastus ja ärkamine,
oli muutus, see muutus mida paljud meist soovivad
aga ei julge, ei julge, ei julge,
nad ütlesid, et olid laisk ja rumal,
nad ütlesid, ole normaalne, ära käitu sedasi ja sedasi,
nad ütlesid nii palju asju, et veidi oli valus
ja veidi oli kahju ka, aga mehed ei nuta,
seda nad ütlesid samuti, mis neist meestest,
ma küsin, mis neist naistest,
ma ütlen nuta, nuta veelkord, nuta veidi rohkem
kui muidu, kui mitte enda pärast siis teiste pärast,
kui mitte kurbusest, siis õnnest, kui mitte niisama,
siis nutmiseks, nutmiseks, nutmiseks,
tahad naerda, ega seegi patt pole, naera terviseks,
sest seda see on, terviseks, tervist, tervist madrus –
kallis kauge hing, terastööline, tervist sina
jah sina naeratav ja muidukaunis, naerata
naine ja naerata laps, tervist teilegi,
naera nii et oleks naerdud, murtud mägedeni,
sogaste veteni, naera nii, et saaks naerdud,
seda ma ütlen, nuta ja naera ja vihasta ja andesta
ja kõik kes ütlevad või on öelnud, et sina oled
see ja teine ja sina pole see ja teine,
pea meeles nende nägusid ja näe nende silmi,
mida nemad on näinud seda pole sina,
mida sina oled näinud seda pole nemad
ja jutt olgu jutu jätkuks, mis sellest,
kallis kauge, kallis kauge sõber ja vaenlane,
ma näen sind, sina kes sa seisad, sina kes sa longid,
kes jookseb, kes karjub, kes lendab, kes upub,
kes tõuseb pinnale, ma näen teid kõiki
ja kui te näete mind siis ehk ka kuulete,
olete imelised, hurraa, hurraa, hurraa,
kuidas teid on kingitud ja kuidas kinkisite ise,
võtan vastu ja annan ära,
saan võetuks,
kuidas meid kõiki on nopitud elupuu küljest
ja kuidas see oli hea,
maitsegu nüüd magusasti, musimops,
sellest saab meie aeg, sellest sai teiegi,
kuidas tulevad uued ja tuleme uuesti
ja sellest pole lugu, ma tean, ehk pole mäletamist
ja nii ongi hea,
kas teadsid seda kuidas vesi hakkas voolama,
kuidas laste varjud mängisid kaldal,
kuidas värvilised kivid asetati jõkke,
kuidas sündis meri, langevaid lehti, lehti, lehti,
kollaseid ja punaseid lehti, lehti, lehti,
langemas vaikuses ja udu ja udu sees läidetud tuled,
see ongi siis kodu, sina ja mina ja nemad,
kõik need teised ja mina ka, kodu,
sellest siis saabki veel üks viimane kord
enne järgmist,
aga enne kõigile meile üks korralik
hurraa, hurraa, hurraa!!!

Mozarti surm

Seal viienda detsembri varajaste hommikutundide külmas,

1791 nagu teadis mainida mõni kaasaegne,

mõni salajane austaja ehk või kallis sõber,

Benedict Schack, parun Gottfried van Swieten,

noor abiline Süssmayr või mõni südame

ainus tõeline võti Constanze ja need valusad

antimonina langevad pisarad oma varajase

lesestaatuse tõttu,

ikkagi noor ja lihalikkust täis, õndsuspäevade arm

sooja tundena üsas ja päevinäinud noot

oma mehe viimaste päevade ulmast,

ja lume ning nahka närivate piiskade ähmas

kadus musta tõrvana kirstu vedav vanker uttu,

uttu kadus 35 aastat kannustatud ja ülevusest nõrguvat,

kui vaid Salieri poleks tulnud oma hõbedasse kastetud

silmade säras,

kui vaid uhkus ja kadedus poleks kandnud inimese nahka

vaid lootust mida vaid joobnu ja vananemise 

ruske kivi immitsenud oleks,

poleks keegi teine vist märganud sajandeid langemas

andekuse õlule ja hullumeelsust mida noor looja

nüüd enam iial ei pidavat tundma,

seal ta läheb alla kabelimäest, mööda uskumust

ja valu, mööda toretsevat inimsumma,

keel keelel ja silm silma vastu,

päevade almusest kantuna, ajast aega,

kas ikka almusest mu sõber, aga ehk võib teisiti,

ehk sai meilegi osaks see konarlusteta geniaalsus

sest meie olemegi see tulevik mille nimel ta töötas,

meie olimegi see hullumeelsus tema õlul

kui õhtupäike kuldas oma niitidega klavessiini

ja esimeste küünalde valgussadu nende taha kinnitatud 

peeglitest tema sule krõbinat saatis,

saatis kaugele, veel kaugemalegi, aina, aina, aina,

kuni veel jäi vaikusmeri ja tromboon,

lapsed külmanud maa lõikesse asetatud,

akendel härm ja koor hallis kiriku kivis,

pane nüüd kõrv vastu kivi mu kallis rändaja

ja kuula mida sulle öeldakse,

kuula mida meile öeldakse,

kuidas need kes on läinud pole kunagi läinud,

kuidas need kes tulevad on alati olemas,

kuidas kivil on hääl: dies irae.

Ja kõik kes naersid neile ma ütlen:

Di rider finirai pria dell'aurora!

Vaata kuidas vaatasid nemad ja ütle mulle

kas sinagi ei olnud üks nende seast,

sama pilk ja sama mornus, sama riietus, sama miski,

see müütiline miski, mis teda juba vaimuna kiusas,

äratas elamise unest ja pani sule pihku,

hinge varna ja südame tagasihoidlikku kirstu,

sest kirst on elavale ainus ja tõeline vahepeatus.

Tema frisuur oli hoolitsemata ja kes julgeks nüüd

talle seda öelda. Müütiline olend sealt teisest maailmast –

Wolfgang Amadeus Mozart, seal on seda salapära,

see Amadeus, sest jumalat peab armastama, 

võiks armastada, rohkem kui näha, 

rohkem kui näha, mõtles vist temagi

kui tube täitis lõikav külm ja hääled

tema kolbast välja palusid, anusid, kisasid,

jah läbi raevu ja alla, läbi raevu ja alla.

Nad rääkisid meile loengusaalides hiljemgi,

et temast poleks asja saanudki kui vikatimees

nõnda vara poleks teda külastanud,

et nooruse lõikus on andekale kompostiks,

andetulegi kui jutustajaid palju,
mõni tumul on igaveste lilledega õilmitsetud
kui keskpärasuste isandad mööda ilma ringi talluvad,
näpuga näitavad ja kõiki neid andekaid oma
pikkade eluaastatega rõhuvad,
süsteemsus ja turm, kaos ja surm,
aga kaosest oleme me tulnud
ja maagiliste päevade pehmetel kätel
kanti meid uutele maadele,
kätel võeti meid vastu ja kanti ära,
käsi käel võtab mees naise ja naine mehe,
hamsa, hamsa, hamsa.

Mõnikord ma mõtlen temast, et mis väravatest
ta läbi on kõndinud ja paljudest veel kõnnib,
kui palju minulegi on jäänud aega,
kuidas keegi koputab mu õlale kui ma ebakõladest
hoolimata kandun läbi aja ja ruumi,
kui magus-värske männi aroom täidab 
minu kodu ja tunne, mis peaks sellega kaasnema
ei suuna mind sinna,
koduigatsus, kus iganes ma olen,
kodu ja igatsus ja siis mõnikord kui armastusest
lahkunu mind enda ligi hoiab, tunnen ma end hetkesse
sündinuna, kodus, selles inimeses ja kohas ja ajas,
pärast nägin aknast välja vaadates uttu mässitud kogu
tricorne tüüpi mütsiga, kanda vastu külmunud maapinda löömas
justkui meeldetuletuseks, sest pärast unedes
avab keegi ka minule tee ja see on märgiline.

Maagilise flöödi helistikus sõidab sügis suvele sisse
ja jahedad ajad jäävad vaid üksikute igatsuseks,
üksikud ja ilma ühegi välismaise tuusikuta,
kuigi raha on kõrvale pandud reisiks ja paremateks päevadeks,
mil iganes need ka tulevad,
aga naisele on lubatud ja kui minu nimi pole see-ja-see
pole mu lubadus kõntsagi väärt, mees või asi,
ma kostan enesele läbi surutud kihvade, igemetest 
verd voolamas ja meeltes mõlkumas vaid loengutes kuulatu,
ooperis nähtu, unes mõistetud, ärkvel allutud,
teen end laiaks igas suunas, veelgi enam, kuni taas
näeb igast küljest minu pilk seda Mozarti viiendat detsembrit,
kuidas igas joomaurkas kuhu tallas jalg ja kastis keelt
iga viimne kui taskuga olend kõlab tema nimi,
mitte suurustava oleku ja kiitleva hüüuga
vaid kaasaegsetele omases pilavuses,
näed saigi mis tahtis ja need on need liiderlikud,
seda oleks pidanud Don Giovannist kohe mõistma,
kurku sai kastetud ja münti veeretatud, keelt kantud
ja aega surnuks löödud, näen nüüd kuidas tema nimel
oli sünd, surm ja taassünd.

Aga hoolimata must-valgetest põrandatest kus teda
tagasi kutsuti esitades tema lõpetamata reekviemit
ja neid valgetes linades näitsikuid, silmad pahupidi hallid,
kooris karjumas teispoolsusest: 
ne absorbeat eas tartarus, ne cadant in obscurum,
ei pidanud ta liiga kaua selle õnnetu paiga säraks olema,
nõnda antud ja nõnda võetud,
vaata seal ta jälle kõnnib ühest päevast teise,
kandmas sinu ja minu ja teiste nimesid,
korraks seistes, kui oled unustanud,
mis sinu tõeline tähtsus on, kui oled unustanud
seda kust oled tulnud, kus oled ja kuhu minek,
ja vaata kas mitte temagi ei mõtle sinust
kui sa särad kõikide päevade pimeduses.

Ja see vist ongi pääsemine lõvi suust.

Mõlkuvate meelte kaja

sellel elamise haigusel on võrratu omadus muundada
kuidas saakski miski nähtav sellele aimdusele
miski füüsiliselt hoomatav
ei siin pole midagi nähtavat ega füüsilist
siin aja tallermaal mälub see teadmata inimeseloom
rohelist rohtu ja usub seda pidusöögiks
siin kõrguste ja madaluste vahel
enne jumalaid ja pärast koletisi
närib aeg meid hinnanguta
ja kusagil sisimas me võibolla tunneme
seda kodu igatsust väidetava kodu nelja seina vahel
väidetava pere kaitsvate käte varjus
väidetava ühiskonna kaks sammu ettepoole
kaks sammu tahapoole süsteemis

pole varju selle päikese all
pole põgenemist
pole kohe üldse mitte
ei mingit põgenemist

surm on kõigest algus – ta ütles
ja pidi mitu korda kinnitama oma väite õigsust
enesele
ei kellelegi teisele
ainult enesele
sest kõige kindlam on kahelda
ja mis see illusioon on
kui mitte lõks vaid teadjale
ja õndsus teadmatule

ja ta mõtles neid mõtteid
ja neil mõtetel polnud lõppu
ja neil mõtetel polnud algust

nõnda nagu temal
par excellence



mõni aeg tagasi astus minu töökotta sisse entomoloog
kui ma just käsi kuivanud seaverest pesin

(kuivanud aegadest metalse maitsena mu suhu
isegi paradiisiaia lopsaka roheluse keskel
pärast minu surma)

pärast sugulussideme kinnitust käepigistusena
pärast päevatöö lõpu ootust
koorisime päeval kantud naha ja maski
vana ja kangega

mõtlesin juba siis et mida mõtleb see pisike mees
see putuknäoline mees
minust

kuidas ma naudin oma tööd
või vihkan seda
kuidas ta läbi minu silmade näeb lahkumas elavate olendite
hingi
(hing)(hing)(hing......(........

ja pärast seda purjus mõtet
kujutasin ma tundvat tema uudishimu
ja valu mida see tema õrnas hinges tekitab




kui ma koju jõuan võtab ta mind vastu
nagu poleks midagi olnud
ja tema käed katsuvad mind
ja tema silmad vaatavad mind
ja miski pärast muutuvad mõtted poeetiliseks
alles pärast petmist

kuidas ma teda armastan nõnda rohkem
ja ma tean et tema armastab mind
ja see on see valu

kuum liim meie kahe vahel
valus aga vajalik

talle meenus see tunne kui ta koju kõndis lapsena
kui üks jalg keeldus teise ette astumast hirmus
siis mõtles ta et vähemalt ei tapeta teda

naljakad mõtted

Mis võrratu ilm

ma tahtsin elada niivõrd küllusliku elu
küllusliku kogu selle tähenduse spektris
et miski poleks olnud mulle raskuseks
ja miski poleks vajanud minu kurnavat tähelepanu

ma tahtsin midagi sellist mida keegi teine poleks tahtnud
midagi täiesti minu oma
üdini läbini täiesti minule kuuluvat
see võrratu miski
mis oleks olnud kõrgemal elu mõttest ja mõttetusest

kui surm siis kangelaslik surm
idoliseeritud ja etendatud surm
selline surm mis oleks olnud ainult minule omane
üdini läbini täiesti minule kuuluv

kui elu siis elamisväärne
tead selline mida meie vanemad ei oleks valinud
traditsioonidest puutumata
puutumata rämpsväljenditest:
aga see on alati nõnda olnud
me oleme alati niimoodi teinud

päikest vihma ajal ja vihma päikese ajal
(tagurpidi Ants)

ma tahtsin kõigest inimesest enamaks saada
vähemasti endast enamaks
Übermensch Übermensch Übermensch

kui klaas siis värvilisest mosaiigist
kui vihm siis läbipaistvusest
kui päike siis vikerkaareks

see miski mida oleksin võinud leida
kui ma vaid valiksin end

Juveliir

Meil sinuga oli enne Beiruti karahvine, mille kellegi
eksootiline kallim oli eksiarvamuse kohaselt kingiks teinud,
sest pidas mind ja sind selle sama eksiarvamuse tõttu
äsjaabiellunuteks, oma luksuslik armastus.

Selline mis nõudis hinna juba enne hindajat.

Selline mille kohta mõni ütleks: tark ei torma.

Selline mille üle kadetsemiseks poleks vaja olnud palju
vaeva näha.

Ja nüüd kus me pole üksteist meie valikute ja ühiste arvamiste
tõttu juba aastaid näinud, ei teagi ma enam, kas olen ma mägi
või muhhamed ja kas sinul üldse selles mingit süüd on.

Nüüd me tantsime ja teeküünalde valgel kõlab retro raadio
veelgi lummavamalt, kui ma olen haaranud sinu tuharast
ja ürgne tunne läbib mind pealaest varbaotsteni, seisab
hetkeks meheau regioonis ja nõuab minult vabandamata
suudlust, mille ma ainsa mõttetagi su huultele asetan.

Mäletan küll neid õhtuid, hiljem oli ajal varuks mõni vimpka,
kui leidsin su armastuse olevat rohkem idee kui teostus
ja sa selle küsimuse peale päikesest puretud näona õhetama lõid,
sest milleks olla aus enesega kui kergem on vaadata silma.

Kindlasti pilgutamata.

Kindlasti nõnda, sest pilgutus on juba pool kaotust ja elu ei andesta
nõrkadele, seda me ju teadsime, sina ennekõike,
mu mälestuste hämar üksluisus.

Nüüd seisan su ees ja mõistan, et minugi hing oli ideede lootusetus vallas,
et sinagi inimesena, naisena, kallimana, olid samade aegade räsida,
ajad mis nüüd aastatega aina ilusamaks end manavad.

Ainult Beiruti karahvainidest ei tea me mõlemad midagi,
kuhu jäi, kuhu sai.

Loodame parimat, et ehk killud siis vähemalt tooksid õnne.

Kaalupomm vaekausil

Jumal lõi preestri ja saatan lõi skomorohhi.

– Andrei Tarkovski Andrei Rublev


Nad hüüdsid teda Kreeklaseks, kõik hüüdsid, mina ka
ja sellest polekski niivõrd lugu, kui ainult teise vojevoodkonna
prints poleks deemonite hirmus tema nägu nõnda
kahetsusväärselt põletanud, et maski polnud tal enam
kunagi tarvis kanda.

Vojevood oli ehk kaitstud, kuid tema hing mitte
ja Kreeklane pidi elu lõpuni pimedusest ja ööde salapärast
hoiduma, sest nüüd ei tundnud tema kaitseingel teda ära
ja sellest oli kohutavalt kahju ka minul, sest keda
pidi see julmus aitama?

Ei tundnud teda tema karukesed ega kullid,
ei vaeslapsest sulane ega patriarh, kes muidu ehk
oleks andestanud talle jumala asemel need trikitamised.

Kodutee oli igavik ja Kuldhordi vaenu pelgas iga alam
ja ülem, kurat jumalgi niheles oma troonil, kui kuulis:

uukhai!

Kreeklane oli aina enam kaotamas oma usku,
mitte jumalasse, mitte ligimesse, mitte lootusesse,
vaid iseendasse.

Seal vürstiriigi piiril, enne soode määndamist
ja vilkuvaid virvatulukesi polnud palvetest kasu
ja hämarduva õhtu eel kahvatas pikne viimsegi
vere tema juba niigi andestatud näolt,
ainult peegleid ei võinud sulane kaasa tassida,
sest üks osa usku läks temal sealt kaudu kaduma.

Ja kui pärast trillitamist-trallitamist, see Kreeklane,
see vana põlenud näoga skomorohh, ükskord
oma enese süü ja pattude ränga raskuse all otsustas
ikoonide joonistajaks hakata, naersid kõik vaeslapsed
oma sisimuse vaikuses, sest teadagi mis saab sellistest.

Aga seal ta oli aastaid pärast maalikunsti kõveraid käike
ja valesid usumeestele, sest mis sa ikka hädaga peale hakkad,
küll hiljem on aega andeks paluda, ja seal ta ka suri oma nimetu
sära ja punase hiilguse taustal kui mongoli saabel tema
viimase kauni näolapi serviti pooleks lõikas.

Aga mis sa hädaga ikka peale hakkad – ta mõtles
ja sättis end paremini surema.

Kuidagi peame me kõik ...

Relikt

Teel Damaskusesse nagu kunagi Paulus
ja siiski jäid džuutides ja lasuriit ehetega
mustad kaunitarid minust liiga kaugele.

Ei paistnud mu peale ühtegi eredat valgust,
mitte ühegi hääle kõla ei röövinud mu und
sest keda oleksin mina pidanud taga kiusama
peale iseenda.

Avokaadopuude ja tuliürtide roosakate õite
lõõmas kasvas mu rahulolematus, iga hingetõmme
täitmas minu põhjamaised kopse võõraste lõhnade
ja kuumusega.

Ja ma teadsin, et siia ei pidanud jääma minust
mitte midagi enamat kui jalajäljed ja kodumaa
jaheduse igatsus.

Pärast Damaskuse liivaseid tänavaid
ja gulkandi imalat maitset, mis ei lahkunud
mu suust isegi pärast kodustatud bülbüli
värskendavat laulu ja mõnda läbipaistvat
sõõmu lõpututest kaevudest, sain ma aimu
palveränduri teeseldud elukutsest või siiski
võin ma väita vastupidist – teesklemata.

Kui me kord oma seiklusiharate kaaslastega
jõudsime kampripuude ja ürgkeelte haldusalasse,
ei võinud keegi meist oodata müstiliste tundmuste
äkilist kadu, justkui tühjaks imetuna oma reisi
algsihist, keeldusime uskumast ja olime
üksteise suhtes ehk veidi tavalisest sardoonilisemad,
sest miks ka mitte, kui siingi jäi ainukeseks
vuajeristlikuks meelepildiks valge hermeliini
vaikne nosimine.

Võibolla oli tema see kelle peale paistis ere valgus
ja võibolla kuulis tema neid sõnu tühjusest:

Saulus, Saulus, miks sa mind taga kiusad?

Tema silmade punasusest ei suutnud ma
ühegi pühaku pilku välja lugeda, ainus minu enese
peegeldus ja hirm, et ümbersünnid võivad loomastada.

Ja võibolla oligi see ainus tõde.

Uvea

Jah ma tean, et sügisõhtutele kasvab
vastu igatsus ja õhus on tunda saabuvat talve,
saabuvat lund ja külma ja aknaid
ja akende taguseid pimeda aja tundeid.
Krudiseva lume alla on jäänud maailm
maailma otsa ja mu hing on haaranud endasse
need tundlate ja karvaste jalgadega ja silmadeta
ja silmadega olendid ja minu magusat und
saadab teadmine, et kõik on seal kus nad olema peavad.

Isegi sina, kes sa tulid enne keskööd ja siunasid
pimedaid aegu, pead tunnistama, et pagana ilus
on olla selles talvises paradiisis ja pagana ilus on olla elus.

Lumi su riietel sulab õrn-märjaks mälestuseks
ja su lõhn matab mu suurimad südamesoovid,
kui surud oma külmad ja peenikesed sõrmed
mu kuuma liha vastu ja oodatud reaktsioonist
jääb sulle väheks, sa pisike piinaja, sa piinatu.

Kusagil tundmatus paigas kisab tundmatu lind
ja laperdades vaob ajavoolu.
Kusagil hingede kokkupuutekohas lahvatab
ürgsete esivanemate loits, raksatab ruumis
ja ruumituses enne kui sünnib sinu peegelduseks
minu hallikas-kuldsetel iiristel.

Hiljem kui salmiseadmiseks on armastus nüristanud
mu meeled ja varasem äng ja tung on asendunud
vihaga surelikkuse üle, võtan ma su uinuva silueti
loata mälestuseks, sest kes teab, kauaks
seda kõike veel jagub. (Ajavaim, ajavaim)

Sulle pole ju kunagi jäänud võõraks teise mehe arm.

Võrgutaja

Lizabella polnud võtnud veel enesest niivõrd suurt tükki,
et see oleks teinud temast inimvare või veelgi hullem,
mööda Hispaania mäestikke ja tasandikke kondavat vaimu,
kelle ainumas soovunelm ja igatsus oleks olnud leida
armastust. (Kes siis teda leidnud oleks?)

Veel polnud temas ainumastki usku võõrapärastesse
hambakrigistajatesse, kes kunagi ehk tema ema ja isa
nimesid kandsid.

Seal ookeani sinise silma ääres, kus tumedate poiste
pupilsed parved end tülpinud sääskedena rannale imesid,
pesi tema oma õrnvalgeid käsi roosiõie seebiga
pärast paella südasuvist ja aromaatset kuumust,
milles krevettide ja äsja tapetud kana sümbioos
riisi ja puljongiga, põhjamaist verd keemise ääreni viis.

Seal, hõljudes teiste varajaste hingedega Iglesia de Santa Maria
altari ees, kus inglid oma heledaid loore olid kergitanud,
kus tõsimeelsete nägudel süütuste viimased varjud levisid,
kus lakitud mahagoni ja jäise marmori itkevatel kujudel
temagi kurbus peegeldus, mõistis ta sõnadeta kõiksust.

Lizabella hingas sisse päevinäinud varjualuste ja tolmavate
mägiradade üksindust, keeras ühe suitsu teise järel
ja vaatas ennastki kadumas putukate ja joovastuse öösse.

Kuhu sa kõnnid hing?
Kus on su peatumispaik?

Taeva luitunud loojumisvärv kannustamas tema soontes
seda ainulaadset tundmust, kerimas end kerra tema
kõige salajasemas paigas südame ja rinna vahel
ja siis eikusagilt see piisk hingepeegli all – antimonina
pisar seismas hetke oma sünnikodu lähistel ja langemas
siis sellele päevadest kuumaks köetud mullale.

Aga seda ta pidi vist teadma,
et kodu on seal kus on süda.

nad tegelesid kõiksugu viguritega
kogusid tikutoosietikette või marke või münte
ja nimetasid selliseid käitumisi oma võõrapäraste
nimetustega: fillumeenia, filateelia, numismaatika
ja mida tegin mina
mina vaatasin samal ajal kooli trepil peegliga
tüdrukute seelikute alla
mina saagisin kooli purskkaevus istuva
neegripoisi kujul pea küljest
mitte vihkamisest vaid armastusest
sellest kiindumusest rauasae ja tumeda kontsistentsi
vahelise hõõrdejõu vastu

kui nemad mängisid malet ja kabet
ja õppisid füüsikat
lugesin mina salaja kodus taskulambi valgel
teki all Tuhat ja üks ööd
ja tundsin ennast kevadise kasena
kui joonistused mu kujutlusvõime viljadena
liikuma hakkasid
ja nemad nimetasid selliseid käitumisi
oma võõrapäraste nimetustega: puberteet

kui nemad abiellusid oma kooliaegsetega
ja jäid elama sünnikodu lähistele
rändasin mina mööda ilma ja kogusin
haiguseid ja kogemusi ja hakkasin isegi
neid võõrapäraseid nimetusi õppima:
dekadent, hedonist, nartsissist

aga mõnus on teada et ega keegi
kellestki maha ei jäänud
ei olnud keegi kellestki parem
ja algus ning lõpp on alati kõigil samasugune
ühest otsast sisse teisest välja

Betaville

Kui õhtu poleks ehk sundinud oma pimedust,
oma ärevust, oma süngeid aimdusi minu meeltesse,
poleks ehk mu nüri tundmus ja kurja keele nõu
sundinud mind märgade haudade kohale,
mürgiste märjukeste ette, surnud vendade seltsi.

Seal kus ma alles vedurivilena möödunud tundide
pärast Taavetina oma meenutuste seaduselaeka ees
tantsu vihtusin.
Seal kus põlvekõrgune mina oma kananahas
valgete säärte ja värviliste kummikute kassihääles,
ise vaikivalt oma vanemaks saanud reeturit hindas.

Aga olgu õhtud nagu õhtud ikka, väravatel külitavad
kassipojad ja nende vilkuvad silmad, nende teispoolsuse
lumm ja graatsia sinna hüppamiseks.
Nende paradiisiparaad kui hommik on käes
ja päid hakkavad tõstma kohustuste ristikandjad,
kui suvekumas tossab naabri mokk aga hinge pole näha,
kui tükk tüki haaval lagunen ma voodisse, igatsedes
und kes vaikselt itsitab enne kui lämmatab
ja andestab mulle.

Õhtud millele olen selja keeranud, õhtud kelle pilku
tunnen endal kui päikese ruske illusioon kukub pimedasse
ja mina olen teesklustest üle, olen sihikindluse miiniväljal,
olen natuke kaugemal.
Tervist on aga hing lohiseb vangina järgi, pahur, solvunud,
väsinud hing.

Tervist on aga leppida, sinna on veel üks vedurivile aega.

Ja kui olen kohale jõudnud sinna kus teised ja sinna kuhu
tulemas teised, pole mul millegagi avada neid võõraste märkidega
uksi, istun maha ja vaatan tulijaid, mõni viskab krossi, mõni teisegi
ja härrasvaras Aeg laseb mind salaja sisse.

Nüüd polegi muud kui taaskord vaadata endale otsa
ja süüa mõni õun.

Tukkuv karu

kas armastusest pidigi kasu lõikama
või on see sedasi justkui hullumeelsus
mis idaneb esimesest silmapilgust
kui ta end lahti nööbib ja avaldab selle
kehalise saladuse kui soojas kohas end kerra
oled tõmmanud ja tema kondised sõrmed
läbi su juuste libisevad ja sa tead et teinekord
teeb ta seda kellegi teisega ja teinekord teed
sa ise seda kellegi teise ja kolmanda ja neljanda
ja viienda ja kuuenda ja seitsmendaga jne jne

õues su akna all kuulavad vaikuse olendid
teie ühist hingamist ja nemadki kui mõistaksid
ütleksid et ilus aga valus jah ilus aga valus

hommik magatakse maha nagu alati
sest hommikud on inimestele
aga teie hommik algab lõunast
nagu otsijatele omane nagu leidjatele
ja siis see magus-kirbe värskelt jahvatatud
kohvi aroom mis hõljub koos hingedega
mööda akna- ja uksepiitu ja vesihalli kamina
määrdunud aknaruutu
ja ta astub su magamistoa lävele
seljas sinu lemmik särk ja näol see ilme
mis laseb arvata et kohvi jääb veelgi hilisemaks

ja kui lõpuks kell kisub õhtupoole
siis avate te eelmisest õhtust jäänud viski
ja kurdate jää vähesuse üle
ja kui peas peaks olema kilk aga armastus
on röövinud joobe lähete te lähedal asuvasse
poodi maasikate järele sest nagu ta ütles
keha nõuab oma jah keha nõuab oma

tee peal kohtate te kellegi vana tuttavat
kes soovitab teil botaanikaaeda minna
mäletate siis kui kunagi happes olite
oli seal eriti ilus ütlevad ta silmad
ja kuigi tema suust tuleb paha haisu
on õhtu niivõrd kaunis ja tema soovitus
nii südamlik et miks ka mitte jah miks ka mitte

seal kesksuve aroomide kakofoonias
on paradiisiaia või oaasi meeleolu
ühe skulptuuri juurest teise juurde
ja ta mõtleb et nende naiste poosid
on ürgseksuaalsed ja siis vaatad sa teda
metsiku pilguga ja sulle meenub
kusagilt lause et mehed kardavad
et naised naeravad nende üle
ja naised kardavad et mehed tapavad nad
ja sa vaatad teda nagu mõni teinegi on vaadanud
ja mõtled et siin võib see kõik hoopis teisiti olla
jah hoopis teisiti olla

ja maasikad on tõeliselt maitsvad
jah tõeliselt maitsvad

Munk Theophiliuse lunastamine

Pärast pikka päevatööd jäid tema sõrmedele
kibemustad tindiplekid ja kui ta üritas silmi sulgeda
öö eest, langes ta minusklite ja erinevate šriftide
voolavasse labürinti ja ta mõtles, et seda teebki
rutiini hullumeelsus, rahulik ja sihikindel
ja lõpp pole enam ühegi sureliku käes.
Et seda teebki jumalale lähedal olemine,
sest inimene pole loodud teadma seda mida teab
tema, sest inimene pole loodud olema valitseja
ja õpetaja, inimese asi on olla see, kelleks ta on sündinud
ja kui on munk, siis on parem olla hea munk
ja kui on hullumeelne, siis on parem olla
täiesti hullumeelne, hea selles niimoodi,
nagu õige hull olema peabki ja kui need
kaks kokku panna, siis võibolla suudaks,
jah võibolla suudaks vana Theophiliuski
end lunastada. Seda ta mõtles seal vaiba all
külmas ja rõskes kongis, mille raudlattidega
tammepuust ukse vahelt hõljus veinikeldri
magushapu aroom, see mis munkadele vendlusestki
kallim, see mis õhtuti magama paneb
ja hommikuti üles ei lase.
Aga jumala teod ongi sedalaadi, tema võtab
ühe keldri ja laseb selle veini täis laadida
ja siis võtab tema mungad ja paneb selle
keldri eeskotta, et oleks see miski, mille
vastu olla, see miski millele ei anduks
aga vana Theophilius teab, et inimene
on korruptiivne loom ja tema karjus
ei näe alati madu karja seas ja siis see
madu sosistab vana Theophiliuse kõrva,
et tema öösiti salaja veini lähkritesse laseks
ja oma kongi salajases pimeduses võõraid
sümboleid õhku joonistaks, sest see joobumus
on tema jaoks kordades võikam kui
joobumus lihalikust, joobumus naisest
ja tema lummast. Aga Theophilius teab veel,
et see ongi jumala tahe, et tema saaks
jagu sellest võõrast sosinast oma öödes,
sellest võõrast ihast veini vastu,
nendest võõrastest sümbolitest,
mis veel hommikulgi rõske kongi veinises
õhus hõljuvad. Vana Theophilius teab,
sest jumal ei laseks teda hukkuda,
tema teab, sest tema pole ainuke.

Aga vana Theophilius eksis ja kui tuli välja see
salakaval käimine ja rüüsteretked, need sosinad
ja kummalised märgid tema pärgamentidel,
mille joonistamist ta isegi polnud märganud,
polnud mäletanudki, siis leidis Theophilius end alasti
lukustatuna akendeta ruumi, endisest veel niiskem,
ruum, kus vaikus oli niivõrd lämmatav, et
tema enda sisikonna käigud helisesid kõrvus
ja tema enda vere kohin lukustas mõtte.
Ruum, kus valitses Varju-kuningas
ja kus sõõrmetesse surus end ränk väävli
ja lootusetuse hais, see siis ongi see viimane etapp,
see vana Theophiliuse lunastamine.

Siin enese sügavikus ärkab vaim ja sureb liha
ja kui vaim on ärganud, näeb ka Theophilius,
et ühe jumala asemel on neid mitu, on neid lõputult
ja et neist nii mõnigi rohkem koletis on, kui et jumal.

Ja vana Theophilius teab selles viimases hingetõmbes,
et suuremad mängud on käsil ja neid mänge mängitakse
inimestega, sest inimene usub liiga vähe või liiga palju
ja ideed on maostki mürgisemad.

Härra Aleksandri kasvandik või laul kõrgist

Magama, magama, magama
sest see mis tehtud ei saa tegematuks teha
ja kui see pisike oli kuulnud neid
surematuid sõnu sellest surnud suust
oli ainult kahetsuse nähtamatu lina tema ümber
lina mida ta aina enam kinni hoidis
ja mille vahele ta end aina enam surus
sest see oli ainuke jah ainuke
vanemlik lähedus mida ta oli kunagi tundnud
ja südames idanes sinna istutatud seeme
tume ja kõrk ja haisev
ja iga valu ja iga eiramine ja iga pettumus
kastis ja toitis seda rõvedust
oma antiainega
ja see mis alguses oli halb ja haige
sai tugevaks ja vihaseks
ja see mis oli alguses õrn ja andestav
sai resoluutseks ja karmiks
ja see mida tundis see pisike
kui päike ja kuu andsid vanematest
rohkem sooja
ja see mida tundis see pisike
kui ta sai suureks
ja tema rinda katsid karvad
ja tema uhkuseks oli lihas
ja veri mille voolamist
ei takistanud mitte ükski surelik
ja see mida ta tundis oli
tema versus maailm.

Aga armastus, aga armastus, aga armastus
sest mis kasu on elust kui pole seda jagada
ta kuulis neid sõnu oma kõhu alt
pisikeste punaste huulte vahelt
ta kuulis neid sõnu
valgetele õlgadele langevate
pruunjate juuste alt
huuled mis kõditasid tema
seksuaalseid igatsusi
igatsusi mida süütus vorminud oli läbi une
uni kus ühest sai alati mitu
ja ta lükkas eemale selle värske olendi
ja hoidis tema käsi ta pea kohal
rängalt sisenedes uurimata vetesse
kõrvus kohisemas veri
mille voolamist ei takistanud ükski surelik
ja ta andus hingede müstilisse tantsu,
ta langes sügavale ja tõusis kõrgele,
ta oli abitu ja kõikvõimas,
ta oli alasti ja kaetud võõra nahaga
ja ta teadis seal valutades südames
seda musta ja kurba seemet
et see on see imeline aine
millest ta oli ilma jäetud
see miski mis võikast võidukaks sünnitab
ja tema nime kannab.

Samm sammu haaval
ja unistus unistuse najal,
armastus armastusega ja tänulike silmade
pilkumises sosistatud nimede rägastikus
lendas võõra linnuliigi esindaja rinnakorvi
ja nokkis ära selle võika ja võltsi parasiidi
ja kui siis inimesest endastki võis lind saada
aga ei saanud, sest teistest oli kahju
ja kui väravad olid suletud aga väravate taga
olid kaunid ja meelelised hääled,
heledad oma laulus
ja kutsuvad, lõhkus ta kõik selle
mis eraldab meest naisest
ja suples läbipaistvas vees,
vesi mille puhtust ei jõudnud ta ära imestada
ka oma viimses hingetõmbes
sest selles nägi ta hoopis midagi muud
ja salapärasemat,
midagi mida tähed ei suuda vormida
ja keel ei suuda lausuda,
midagi mida mõistuse roos ei kannata,
hommikune hoovihm,
mis kõik mõtted ühte ajab ja kannab nad tagasi
sinna kust algas nägemine
ja lõppes olemine
sest kõik oli tema valitud
ja see mida valib üks,
valib ka teda.

Ol' booze singer

Ol' booze singer – sedasi hüüti teda
ja kui ta jõi siis ta alati laulis ja kui ta laulis
siis ta alati jõi ja see laul võis olla ilus
ja see laul võis olla kurb
ja see laul võis olla rõõmus
kitarri tal ei olnud
ta vist ei osanudki ühtegi pilli
aga tal oli publik
ja tal oli häält
ja kui ta laulis siis ta jõi
ja kui ta jõi siis ta laulis
ja see laul võis olla sinust
ja see laul võis olla minust

ükskord tulid mundrimehed teda ära viima
ja keegi ei aidanud teda
nad vaid vaatasid kuidas see kondine
ja räbalates hõbekõri oma nähtamatul
punasel vaibal ühte jalga teise ette seab
nad vaatasid ja mõtlesid kordamööda
et see on ehk ainukene nende seast
kes julgeb midagi olla teha ja öelda
kes julgeb elada ja julgeb surra
ainukene kellel on häält

kunagi leidis see hõbekõri endale naise
ja siis ei laulnud ta enam neid laule
tema laul muutus üminaks ja ümin
muutus mühatusteks ja mühatused
muutusid vaikuseks
aga kusagil sees
me kõik tahtsime uskuda
seal sügaval sees kõlasid laulud
mida kuulsid need kes jõid
ja need kes jõid laulsid tema laule
ja see Ol' booze singer 
võttis oma naise ümbert kinni
ja suudles teda suule
ja selles suudluses oli tema laul

see laul mida laulsid kõik need
kes olid lõpetanud joomise

Teadmatute keel

Certosa di Pavia paljude altarite ees
võid sa näha steariinküünalde
laksuvaid leeke ja kulutada põlvi,
kuid see miski mille eest kohalikud ei tarvitse hoiatada
ei tulene mitte niivõrd suurest murest
kui et vajadusest olla ettevaatlik,
miks muidu nähakse lahkuvate armastajate
pilgus seda võigast tähelepanematust
kõigi nende teiste imetlusväärsete kunstiteoste ees,
miks muidu seisab iga fresko juures tema alandlik looja:
Bergognone, Crespi, Perugino ja Solari
oma kahe armastaja hauaskulptuuridega,
Ludovico Sforza ja tema igavesti õitsev Beatrice d'Este,
mille siledusele võrdväärne võib veel olla
ainult nende kahe armastaja läbipaistmatu kohalolu,
kuigi silm ei seletaks neid igavikule jalgu jäänud
ja ambroosiast joobunud artiste ja nende muusasid,
võivad nende loodu tõttu avaneda elust ja armastusest
pulbitsevate turistide südamete peidetud varasalved,
saladuste viimsed panipaigad ja andestajate
kassikullast laekad, kõik need lootuste ja ootuste
suletud avaused, kõik need viljatud otsingud mõtte järele,
kõik need tusased päevad ja ööd mil ainsa kaaslase
ja kuulajana sätib vaikus oma laenatud teki su peale
ja suudleb oma jahedate huultega sind unele,
sest kõigi elude taga on näguripäevi ja ette on jäänud
teadmatus, see sama mida savina voolime inimsuseks,
millest me murrame näljastena palakesi,
millest me elutihastena nokime rasvaseid ivakesi,
see sama teadmatus, mis meid kasvatab,
see sama mis meist on loonud peegelduse
kui hommikul ärgates vannitoas, meenutades
Certosa di Pavia paljusid altareid ja freskosid
vaatan peeglisse,
see nägu seal oma pooride ja aja küntud vagudega,
oma armide ja väsinud silmadega,
see nägu oma suudeldud huulte ja kareda habemega,
oma pooliku naeratuse ja algava päeva ootusega,
kuidas saaksidki need kohalikud hoiatada meid
kogu selle ilu ja võlu eest,
nad ei oska ju meie teadmatute keelt.

Siin hinge sapises sügavikus,
kus su südame murtud keeled
ja kõigi sinu armastuste purunenud peeglid,
pole aastaaegadel kohta
sest kõik on ja kõike katab ja kõigest õhkub
lapsepõlve talvisemat päeva
mil karupüksid ajasid sügelema õrna nahka
ja siin hinge sapises sügavikus
kohtub päev ööga
kohtub tunne tundetusega
kohtub vajadus sünniga

kui vaimu oksad on üritanud kasvada
aga ei ole küündinud taevaste isadeni
ja juured on Gaia küljes kinni ja juurte alla
on pesa teinud fauna
ja vaimu najal magab luuletaja oma pead välja
kuidas siis veel võikski tähti alla tuua
kui väravad on suletud ja väraval on
kurja koera silt
aga keegi ei haugu
ei liiguta ennast õhk ega tolm
ei puista tuhka korstna pea
ainult salajane silm su unenägudest
vaatab ja ootab
vaatab ja ootab

mõnel meist polegi vaja olemiseks tõestust
ainult puhast vett ja rahuldust
ainult leidlikkusest põigelda kurjade keelte eest
ja sõnniliku järeleandmatusega astuda
neitsivalgetele kleitidele
kui emad ei vaata ja sugulasteks on jäänud
katkised sõbrad
nendes aastates mil vaenlastest saavad kaaslased
on midagi kaunist ja inimesest kõrgemat
mõni kolme kuninga seast esimesena põlvitav
mõni krooni ohver

aga siin looduse peos
õrnalt silitavate hingede naudingus
pole paremat tundmust
kui minu ja sinu ühtimine

Introspektiiv I

mida sa ütleksid talle
kui näeksid teda veel viimast korda

kas mäletad kui maailm jäi seisma
kui miski sinus jäi seisma
kui sa ulatasid talle potilille
ja ta vaatas sind usaldamatusega

taevas su selja taga oli mattunud öösse
ja vihm kraapis oma pisikeste küünistega
aknaruute

kas mäletad kuidas sa vaatasid tema
õhukest roosat kampsunit ja koolitööde kuhja
tema laual
tema silmis oma peegeldust
kas mäletad

ja kuidas tema huuled värisesid
kui ta vaikselt su nime sosistas

kuidas teie armastus algas ja lõppes
sosinaga

kas mäletad

kuidas su nimi väsis ütlemisest
kuidas su nimest sai midagi kurja kuulutavat
midagi kurba kuulutavat

kas mäletad kui maailm jäi seisma
kui miski sinus jäi seisma
kui teie puudutuste vahele jäi aega
kui teie puudutuste vahele jäi ruumi

kas mäletad mis sõnu sa neelasid
ja kuidas need maitsesid
kui trepil süütasid suitsu värisevate kätega

ja võibolla sa ei teagi
aga sinu selja taha jäi nuttev naine
oma õhukeses roosas kampsunis
ja tema lõpetamata koolitööd

ja ta vaatas su selga kui sa lahkusid
ja hetkeks soovis ta et sa kasvõi korraks
tagasi vaataksid
aga sina olid jonni täis

ja sinu maailm oli jäänud seisma
kui miski sinus oli jäänud seisma

Ta kartis kaotada oma andeid: Võõrad
ihad tema suunas, võõrad pilgud, puudutused
mille vahele ei jää ruumi ja mõtted mida teised
ei suuda temast mõtlemata jätta.

Kõike seda kartis see jumalikkuse etalon,
see saatanlikkuse salakavalus, putuka nähtamatus
talla all, üksinduse ja pimeduse sümbioos.

Pärnavaigu lõhnalisel alleel kõndides naeratas
ta kõigile oma armastustele, lõksud mille ta
oli meeleldi ise valmistanud, ära ehtinud
ja sisse langenud.

Ja nüüd pärast oma õõnsuste täitmist
ei valutanud miski ja see miski pani naeratama.

Miski enesest.

Valge murtud hobuse südamesse jäi veel viimane äratamata soov:
olla inimesele lähemal

ja kui ta langes seal soo ja mätta vahel jahedasse mutta
üks põlv liikumatus asendis
kaitses tema keha vaid peen hobusekarv

öö hiilis ligi ja silitas tema valget hobuse keha
oma hämarate kinnastega
langes ta peale ja õgis kuni alles jäi vaid mälestus

pimeduses tärkasid poolkuu silmad
ja võõrad metsa hääled liikusid lähemale
igal ühel miskit meelel

varsti keelel
selle valge murtud hobuse liha

ja siis kogu siplemise lõpuks kui väsimus
tervet keha täitis ja see valge hobune
oma peene hobusekarvaga liikumatuks jäi
mõtles ta vaid sellele kuidas ta pere akendest
lapsi kilkamas nägi

kuidas varahommikuti lõhnas hein
kuidas kires kukk ja kuidas perenaine
lehmi laudatagusele aasale viis

kuidas päike oli silitanud tema valget hobuse keha
ja kuidas soojus tungis temast läbi kui peremees
oma käed ümber tema kaela pani
ja peremehe sees liikus miski ühtlases rütmis

miski mis nüüd temagi sees liikus
ja varsti liikumatuks jäi

miski mille maitset tundis mets

Kuidas äratada üksildast ehk Jaanipäev

Jaanipäeva paiku kui koit ulatab hämarikule käe
ja meiegi teiste muiduvärsketega sõnajalaõit otsisime
leidsin ma sinu jõe äärest
su huulte puna joonistumas kriipsuks
kui märkasid oma metslasest segajat
ja meie mõlema südame kõrvulukustav müdin
kui seisin su kõrval
su silmis see poolkuu sära
mis valgustab unepuudujaid
armastuse puudutajaid
jõgi voolas oma rahulikku rada
libises üle su varvaste
millele ma juba siis soovisin suud anda
ja keskööpäike valgustas
sinu vaikses hingamises kerkivaid rindu
ja ma mäletan end tabamas mõttelt
et siia võiksin ma jääda igavesti
aga muid mõtteid mul ei olnud
sest seal olime mina ja sina
igaviku kaldal kõlgutamas jalgu
selgetes vetes
olime müstiliste jõudude poolt
välja selgitatud ja välja voolitud
ja kui siis meie üksolemine sai
soovitud tunde ja su higipärlid
peegeldasid minu üksilduse lõppu
jäid kõik inglid ja jäid kõik deemonid
oma sfäärides paigale sest kõik
mis varem oli seisnud ja varem oli kõdund
lõi särama ja elama ja õitsema
lõi kesksuve rohe-kellasid ja äratas
metsavaimu lapsed ja kõik pinisejad
ja kõik siristajad ja kõik kribistajad-krabistajad
äratas musta ja valge
ja segas selle kõik kokku tulevasteks päevadeks
surnud astusid välja oma vannetest ja lõksudest
ja hommikukristallide väreluses tõusid üles
et astuda läbi avatud uste
et anda kätt ja suud oma vangistajatele
nõnda nagu meiegi andsime seal jõe kaldal
üksteisele suud
ja meie huulte all sündinu sünnitas aja
ja meie puudutuste taga lausuti salajasi sõnu
ja meie vaikuse varjus laulis lapsesuu
ja kui poleks olnud seda üürikest tuult
ja tema lehekõdi ja külmavärinaid
poleks me ehk kunagi sulgunud
uue päeva unne.

mis teeb mehest mehe

kui tugev ta on
kui palju valu ta kannatab
kui palju ta nutab
kui palju naerab
kas ta räägib palju
või mida ta räägib
või kellega ta räägib

kuidas ta kõnnib
kas ta teeb trenni
kas ta jälgib oma kolestorooli
kas ta joob vett
kas ta joob alkoholi

kas ta suitsetab
kas ta suitsetab piipu
või keeratavat tubakat
või sigarette
või sigarit
või sigarellot

kas ta magab paljude naistega
kas ta on perepea
kas tema jalas on püksid
kas tal on auto
ja maja
ja suur aed
ja aiamaa
ja murutraktor

kas tal on lapsi
kui palju tal on lapsi
kellega tal on lapsi
mitmega tal on lapsi

kas ta on viisakas
kas ta laseb naised ette
kas annab istet vanuritele
kas kannab ülikonda

kui palju ta hoolitseb enda eest
kui palju peseb
kuidas peseb
kas kasutab kätekreemi
kas kasutab näokreemi

aga võibolla mees ei olegi
midagi enamat kui vaatenurk

sinu
minu
tema

Vaatasin su suu mustavasse pimedusse

ja ei suutnud takistada end mõtlemast

et kui paljud mehed ja naised on oma 

soonelised keeled sulle kurku ajanud

kui palju veenilisi kapju oled sa imenud

ja kui palju oled sa neelanud

klunk klunk klunk

aga siiski ei suuda ma sinu armastamist lõpetada

olen minagi komistanud naiste otsa

leidnud end märjast ja pimedast

uppunud sohu

ja siin me nüüd oleme 

kaks müüdavat nahka

kasutatud ja elus

valmis jagama end teineteisega

sest kas see polegi siis mitte elu

jagada jagada ja veelkord jagada

aega keha ja vaimu

aega keha ja vaimu

Mina ja mu sõbrad

aeg või muru ?
aeg või muru ?
aeg või muru ?

ma ei tea ja kust ma peaksingi teadma
minu plangu otsas on põngerjate näritud
mädanev õun

õun on justkui mu isa nägu
eks mädand asjadega ongi sedasi

sarnased

jõe ääres patseerivad mai-higist nõretavad jooksjad
ja õllekastidega päevavargad

mina ja mu sõbrad oleme half n half

tee või tina meie elame alati mitmes maailmas korraga
ja maailmad elavad meis

aeg või muru ?

muru on ajas ja aeg on igavene

meie valime mõlemad
sest kunagi saab meistki 
ju suur ja lopsakas muru 

aga meie aeg siin jääb igaveseks
sest täna on meie maailmades maikuu
esimesed soojad päevad
ja õlleklaas higistab meiega võidu

rõõmupisarad ja hingerahu

keegi meist pole tantsulõvi
aga kui keegi küsiks meilt täna

aeg või muru ?

siis vastaksime meie kooris:
aga hing on half n half

See aeg oli nõiutud

Mis koletise nime sa vääriksid?
Mõtteta ja südameta olend. Valskust täis ja üdini jõle.
Kujutlus enne realiseerimist – minu hinge armutu emand.
Kaunim kui öö enne tormi,
mil laste viimased hingetõmbed rippusid paelana ellu-
jääjate kaelas.

Kui polegi enam midagi uut siin ilmas, kõik ainumas meenutus,
siis sinu nimi oleks sälk mu teadvuse marmoril.
Ümberringi kõle kõrb – mulle armas.

Põlga mis sa põlgad inimene, jõgi voolab omasoodu.
Sedasi armastab naine.

Ikka kaugele edasi suurest välguvalgest sinise kuuni,
sinisest kuust punaseni, Nektari merest Vaikuse mereni,
vaimudest maailma lõpus kuni taassünni läbipaistva
kroonini. Ikka edasi, aina kaugemale
kuni see mis pole omane mehele saab omaseks tallele.

Ja kui väga igatsen ma rahu.

Kui sa vaid natuke voolaksid mu poole.

Leviaatan

Kaos mu kallis sõber, muretu on su orjapõli,
seitsme pea iga suu on närinud seitset jumalat.

Kord pole väärinud olenditappu, aga siiski
leiame meie – inimlapsed bakteritena end sinu
müütiliste hiilgavate soomuste vahelt.

Ja kui see tähendaks kaotust oleks kõik korras,
aga põrmuks pidid sa saama ja põrmust sa veel tuled.

Ava oma poolkuu sisaliksilmad ja lükka pealt
oma surmarüü, aeg on järada, rebida, närida ja kriisata.

Ja kui päikese varjutab su mäluv kiskjasuu,
ärkavad kõik kes peidetud.

Saab selgeks asjade tõelisus.

Kui soovite näha mind, ei pea te vaatama kaugele.
Kui soovite puudutada igavikku, puudutage
armastajat. Armastage!
Kui soovite leida end, astuge oma päikese kätte
ja hingake sisse hingekevade värsket õhku,
silitage tärkavat loodust ja armastage.
Kui soovite jätta päevades kummitamise,
ärgake ellu. Elage!

Keevitaja, ärimees, koristaja, õpetaja, müüja,
isad, emad, pojad, tütred – elage! elage! elage!

Ärakasutatud ja eemaletõugatud, üksikud
ja kodutud, te imelised rändajad, olete igavesed.

Kaduvikust kaduvikuni sünnib inimesi,
inimesest inimeseni sünnib armastus.

Maa lapsed ja öö laulikud, udujoom pilkase
pimeduse talla all aga sellegipoolest läida
tuld kissis silm ja unusta see valu. Armasta!

Kui soovite mäletada, ärge otsige kaugelt,
teie olete mälu, mis hoiab tähendusi.
Teie olete tähendus, mida otsib jumal.
Teie olete püha ja ebapüha.
Olete elu ja surm.

Surejatele jäävad võidetud hetked
aga senikaua elage, elage, elage.

Ja hiljem on aega peletada kahetsust.

Hiljem on aega ...

Melitaea

Dactylorhiza maculata – lillakas ligitõmbavus
tähniliste päevade sumbumine kõigest ühte tiivasirutusse
olemise tolm elamise tuuletuses (inimene on suvi)

laenasime vihmastelt päevadelt une
tekkide ja linade puhtuses oli hea ajada nahka
küüned rebisid ja seljast sai Rorscachi test

skisofreenia (See on... See tundub...)

miks pole ühelgi vanusel ebakindlust aja suhtes?
kui meie usume aega siis kas aeg usub ka meisse?

hõbejase tähevalguse korduvuses peseb noor nõid
end puhtaks tülikatest sensuaalsustest
aga keha nõuab oma osa
aga keha peab olema hinge sees

tülikas sensuaalsus – nukkunud seksuaalsus

magadeski valvavad nähtamatud näod voodipeatsis
moonduvad unede emotsionaalsustes
kirves kätte on sama ehmatav kui pähe
aga vähemalt on lastel tuju hea

Kõigi maade ärkajad ühinege!

Vana mehe aasta

Saladused pakatavad tõeste nägudes.

                         Mis imeline vaatepilt. 


 Minu sündimise märgiks oli vaikus,
elasin tähenduste ja sõnade voolus,
sõnade taga välja mõeldud tähendused,
tähenduste seas sõnade voorimees.
Üks sõna kummitas mind kiilaneva peani:
armastus.
Vahetevahel, kui kilekotte tuuseldav tuul
neelas mu melanhoolset päeva, sündis
kõigi mälestuste seast tänane igatsus,
nagu ärevil täkk, ihaldamas rohelisi välju
oma kasvamise aedadest.
Kodu ilma kellata ja kell ilma oscillare'ta.
Keha ilma puudutajata. Puudutus ilma hingeta.
Müütide algus on alati, alati, alati inimese lõpp,
sest pole tarvis headel asjadel kasvada enesest suuremaks.
Elamise ämblikuvõrkudes siplevad mõtted –
armastajate kärbsepinin. Kerberos sünnib ajaga.

Kui poleks valguse vastu pimedust,
pimeduse vastu valgust. Kaugeneva terenduse
ja koduigatsuse huige, suve alguse roosakas päevalõpu-
taevas.
Augusti lämbete ja pilkaspimedate ööde varjus
pladistavad ränirinnad.
Talve õhukristallid lühikese päeva
õrnadel kätel kui krudisevate sammude intervall
lubab naise verel tõusta ja mehe verel langeda.
Uroborose amps.

Ja õhtuti, kui mu malelaud seisab jämedast klaasist
lõvijalgadel, ei vaevu surmgi mulle stauntonmalendeid laenata,
endal jalaga segada.
Kuningal isa nägu – maskist kaunim viha turvis.
Emand – kõik naised. Patiseis paratamatu.

Poleks vist vaja olnud pikka ja kuiva meest endaga kanda,
vennad pole ju aastad. Meri tõuseb sureva verekuu punas,
hetk enne sündi.
Mida see kõik tähendaks, kui vaid ehk, ainult siis seda,
et mis iganes sünnib sajandis, jääb minuti varju.

Igavik ja lõputus – mu kallid saatusekaaslased.
Pole vaja pahandada, inimesele omane on jätta
maha.
Neli aastaaega, aastast aastasse ja siiski tunnen,
et kardina taga seisab keegi. Kolm pikka pai.
Kolm väga pikka pai ja nähtamatu käsi.

Armastus: kui pole jaksu, isu, maitset
vaid tunne. Mehe meel. Mehe meel.

Mehe meel.

Igavusest igatsuseks (mõnele rohkemgi)

Nad ütlesid mulle, et ajalugu ei tohiks segada luulega,
liiga eksperimentaalne.
Millest tohib siis üldse kirjutada: kes kellega magab,
kui palju maksab poes vorstilatt, kuidas pääseb
Tuhala nõiakaevu juurde, mis valusid valutavad
ühiskonna heidikud.

Rosinsilmaliste tüdrukute vaateväljas haiseb praadivate
südamete rasv, kui Luunja poolt liiguvad lillakassinised pilved
meie ihade keskpunkti. Linn kui uuestisündinud.
Pole aega, vaid kihutustöö, seesamunegi ühiskond.
Sinu kaaslased, su vanemad, su armastused.

Nad ütlesid seda ja teist ja kolmandat ja siiski
ei kasva võõraste vaatenurkade kastmisega ükski ohakaski.
Pill tuleb pika ilu peale. (Ma ei oska ühtegi).

Kalamehe rõõm on visata üks mure teise järel, üle õla
ja ette, üle õla ja ette, üle õla ja ette. Enne katsikuid
sõlmis vanakurat kõigi pere meestega oma leppe,
pärast ristteid ja murakamoosi jäävad pühapäevaste
pannkookide sööjatest järele prussakad. (Tubakas
ja piiritus – seda kandis naabrimees üle õla, tuli tuppa,
saapad mudased).

Aga millest tohib rääkida?

Eile suri kohalik ennustaja kes ei uskunud, et tema
vaatlustest eemale jääv on reaalne. Kurosawa Seitse
samuraid mängis tema pisikeses kineskoop teleris.
(Järgmisena: Lõuad).

Tsirkusest on alles jäänud lõhnaküünlad ja viirukid
aga koju pole tulnud ühtegi värdjat. Minu peegelduses
on üksindus, mu südametu valvur.

Õhtuti vajub lagi ja ma tean, et seal kaugel eemal
sinistest värvidest kaugemal, veel kaugemal kui päikese
sulatav vaht, lasub tähtkujude magistraal, mis pole
varem kunagi minu jaoks tähtis olnud, aga kodu
saabki olla kodu alles pärast tunnet.

Mulle peavadki meeldima vastikud naised,
sest neile meeldin ma jubedalt. (Ütles kord.)
Kõik konnad konnakooris: 123 – armasta, armasta, armasta.

(Mul polegi paremat teha).

Vaikusest talve ja tunnid

Tule sära müstiliste allikate peegeldusest
ja ära heitle kadunud laste deemonitega. Nädalate lõpud
jäägu urgaste ja räpaste tänavanurkade tarvis, sest siin
pole lootuse inglipead ega ärevuse salamandrilõugu,
pole pärast kehade kogunemist vägevate ukse ees ühtegi
ülearust tundmust, ühtegi teadvustamise kortsu.
Ainult pidev salapära ja üksolemise magus hõngus.
Kui paljudega võib olla üks?
Kõikide meeste veriste hetkede amokk.
Kõikide naiste siseheitluste järelkaja.
Kõikide laste ja emade ja isade ja väsimuse elaja surm.
Missuguste varisenud mägede pulbrist sünnib teadmise üksildane puu?
Missuguse igatsuse rinnakeerust langeb taevas maaga kokku ja ainult
karje, see lõputa karje – inimese pilguheit lunastuse musta auku – võib
kanda järge? Kanda inimsoo jätkumise taaka nõretava lauba ja vintske
lihaga. Sitke ja sitkusest pinges. Magus ja magususest tülpinud.
Armas ja armastusest väsinud. Kohe palju parem hakkaks kui poleks aastaaegade
vaheldumist aga ilu nõuab muutuse ohvrit ja parem poleks kollektiivne,
parem poleks kõigile.
Parem on hetk ja hetk on häving.
Hetk võtku saatanastki tüki ja mängigu selle võlts-tähtsusega täringut.
Elamise võrdkuju.Haav haava ja hetk hetke järel nõuaks minugi pea tühjendamist,
nõuaks sinugi öiste manamiste laengus kõige värdjalikumaid ohvriande,
sest kas mitte polekski see kõige andunum armastuse väljendus.
Kuidas väljendada elamist? Olemist?

Tulid meiegi vankumatud nõuded kahe olemise vahele
ja siis kui itkemiste vahepalaks sai naerul suu, ei võinud keegi uskuda
toredate kihvatuste valges mõne haaremi paabulinnusulge jämedate haakide ees.
Olla elus on olla rändur. Olla surnud on jääda paigale. Mandumiste vabandusteks
on muutunud teiegi näod: Aga korter, aga maja, aga kallim, aga auto, aga, aga, aga.
Siiski leidub nukkudeski hinge. Siiski pole noorus kadunud
teie väsinud keredest ja lühtrite küljes ripub viimane fessiga burlone.

Lõpp saab alati algusest ette ja tuleb ka pärast teda. Algus vastab alati
samaga sest nii on kord seatud kui kõrgemate mängude mängijad
vaatasid läbi minu silmade su lahkuvat kogu, kuulsid minu kõrvadega
su võõrast nime ja nuusutasid minu ninaga sinu viimaseid aroome.
Päevad, päevad, päevad ja öö ei kutsu külalisteks vältimatuid,
olgu põhjamaade talve ehteiks su lahkumiskallistus. Su sõbralik käepigistus.
Su viimase võimaluse moment kui katad mu silme eest oma dekoltee,
sest oled tõesti jagatud nüüd kellegi teisega. Kes jagab jagajaid?

Kandmise asemel lendaks väike poiss ja väike tüdruk,
poolel teel kohtuvad kõik.

Eile pärast padukat istusin ma jõe äärde paadisillale
ja ei hoolinud märgadest riietest ega sinu sõrmedest
mis nüüd kedagi võõrast silitavad ja kellegi võõra
riista hoiavad

sinu suud

õues oli värske ja linna häälte asemel laiutas
vaimustav vaikus mida aegajalt läbistasid
vihmaterad lehtedelt nagu ürgsed trummid

mu kõrv kuulis mühinat meie algusaegadest
kui tilk su silmist ja huultelt surus mind
ühtivate hingede sekka

aga täna pärast vihma lubab päikest
ja mina ei hooli sinust enam

jõgi voolab endistviisi aga värv on veidi muutunud
siiski meeldib mulle vaadata seda vetemängu
kui õues on ainult ritsikate sirin ja vihmausside
roomamise vaikne sahin

kusagil tulevikus hoolib keegi minust ja mina temast
aga senimaani istun märgade riietega pärast vihma
ja armastan ennast sellepärast veidi rohkem
kui tavaliselt

sest tore on kui keegi armastab

Me kõik kasvame suureks

Kui kolm koolipoissi kuuseheki taga suitsu kimuvad,
jooksevad nende verivärsketelt huultelt nii mõnedki
sõnad mis kirjeldavad seda müütilist olendit nimega:

NAINE

Mitte ema ega õde ega klassiõed ja lapsepõlve sõbrannad,
vaid need kes isa tööriistakasti peidetud ajakirjas.

Need kes laupäeva öistes Emmanuellides
ja need kes on tulekul.

Kui mina peaksin naise võtma, siis modelli sest
need lasevad endaga kõike teha.

Kui mina peaksin, siis ma vist lepiksin sellega,
kes endaga midagigi teha laseks, olgem ausad.

Kui mina peaksin tulevikus naise võtma, 
mida ma kindlasti teengi, siis võiks tal olla
suured rinnad ja üldiselt hea keha.

Aga enamasti suured rinnad.

Aga neid naisi ei tulnud, need naised jäid sinna
kuuseheki taha koos nende poisikestega.

Tulid päris naised, need kes armastasid
ja need kes vihkasid.

Kui ma pean veel ühte tema luuletust kuulma,
siis poon ma end üles.

Kas tõesti pidigi armastus nii imal olema
ja nõnda mandunud?

Ma armastan teda aga ma armastan ennast rohkem.

Kägista mind.

Päris meestel polnud aega ega tahtmist,
polnud kainust ega huvi.

Päris naised ei teadnud mida tahavad
või tahtsid seda mida ei saanud.

Päris mehed ja päris naised elavad päris maailmas
ja me kõik kasvame suureks.

Jeruusalemma kassid

Templimäe kuldse sõõri kõrvalt paistaks kõvema
pingutuse ja paksemate prilliklaaside abil
240 000 hiirekuninga siksakiline rühmamine.

Igaüks veidi omal moel,
oma eelistuste ja maitsetega,
oma kõutsilike uskudega.

Igaüks rohkem inimene kui kass.
Iga inimene müüri ääres,
rohkem kõuts kui inimene.

Surnumere soola ja Vahemere sina vahel
õgib Jeruusalemm kui Iisraeli rabarber
oma vesist üsa.

Kasside vurrud kõditavad Luigelillede viimaseid
niiskeid alasid, kui nemadki oma osa
elujõust ammutavad.

Kui nemadki õrn-roosade õite lummuses
pehme nurina valla lasevad, mis kajab
minarettide ja hommikuste palvuste seas
kui lembuse taevalik sosin.

Metsiku kummeli imalas kuid meeli rahustavas
aroomis seisab linn paigal ja õhk tema ümber
väreleb müstilises vaikuses.

Ja kui mõni neist kassidest suudaks rääkida
ja mõni neist inimestest oskaks kuulata,
võiksid need kassid jagada Saladini mõtteid
ja kõndida tema kõnnitud sammudes
ja maailmatuma kõver kuu
oleks ainumas jälgija oma salapärases öises rüüs.

Sest kräunugu kõutsid või kisagu inimene oy vey
– kõigi päevad saavad kord loetud.

Rändurist

Ma olen kodanik, kes võtab asjast alati rohkem kui anda on.
Ma olen reaalsuste hele laik – pigmenditus ärkamise nahal.
Ma olen tõusu ja mõõna ohver ja kuu emand on mu kallim.
Ma olen surevate hääl ja vaikse elu trubaduur,
kuid minu esikus pole ühtegi võõrast jalanõud.

Ilm näitab välja minu sisemust ja kui sa ei tule hea sõna
ja hea tahtega, siis parem jäta tulemata.

Tähtis pole tihti vajalik ja vajalik pole tihti tähtis,
sest ma olen kodanik, kes on näinud tormi kõrbes
ja seitsme sümboli valvurit.

Olen kõndinud Babüloonia müüride vahel, nuusutanud
Nebukadnetsari armastust ja Amita igatsust rippuvate aedade vahel.

Olen heidutanud Naatsareti Jeshuat ja valanud pisara
tema nimel, kui inimene taltsutas põlevat madu.

Olen kodanik, kes pole ei sõber ega vaenlane
ja kelle tahe kõnnib varjuna mu sammu.

Vabandage mu mängulisust, olen päevadele allumatu
ja suudlen teie laupa, sest hetk on voolav jõgi
ja mina lausun kaldal vaikuse sõnu.

Inimene on korduv ja hullumeelsus on korrata
tegu lootuses muutusele.

Vabandage, et olen kodanik kes nägi ja leppis,
sest pole paremat rahu kui haavatavus.

Olen üks kõigist ja kõik on osa minust.

90ndate mälu on kui helesinine ja udune kaamera filter
sa võisid selles kõndida oma pisikeste jalakeste
ja laia naeratusega

kuid kuidas hoiaksid sa seal mind kui ma olen
sinust kordades raskem ja kurvem

kuidas teaksin ma sind armastada
rohkem kui last

ja kas me näeksime seda sama
mida näeme täna

tänapäev on valge ja liblikõitest kohev
hõljuvate üksiklaste üksolemise vaikus

ja rahu
nii palju rahu

su peenikeste sõrmede vahele mahub
tuhat minu elatud elu

su silmades peegeldub mu hing
keegi unustatud

keegi õnnelik
keegi leitud

imeline vägi
elujõud tagastamatu
vahva sõdurpoiss mooniväljal
puruks kukkunud arbuus
kevadeti kasvab iha
puude mahlast paksuks ei joo
altaritel punapõsksed näod
kõigil hääled peas:

ta teeb meile haiget
ta ei armasta meid

surnute marss
verekuu hiiglane taevalaotuses
pärast imelisi armastuse tunde
põleb eluminutiks taht
sõber halastamatu
südame ankur
ja lahkuv selg
kunagine partner

imeline vägi
andestusest puhanud
kõrvuti mööda elu

ja siis saime kokku
ja siis saime kokku
ja siis saime kokku

Pärast päevatööd püüa päeva ja pärast seda
võid seljavaluga voodisse heita.
Kui kallim, siis kallima kõrvale.
Kui üksindus, siis võtta üksindust kallimast kallimana.
Pärast päevatööd võid otsida end ja pärast leidmist
istuda maha või jalutada paplisalus
üksinduses päikese all.
Võid vaadata volbrileeke limpsimas tähist pimedust
ja joosta oma endisega tuleviku poole,
teadmisest eemale. Kaugele, kaugele, nii
kaugele, et silmgi ei seletaks ja siis võid sa kallis rändur
teha mida heaks arvad, mida süda lustib
ja mis ei segaks homset päevatööd,
sest elamiseks on vaeval eesõigus
aga võti on vaevast rõõmu meisterdada.

Võti on olla õnnelik.

Hingus

Sealt me läheme ja sinna on minek ja kordades pikem
oli tee – su surnust naasmine
ja üks kõigi kõik ühegi eest (vähemalt)
ja veel ja veel ja veel
kuni kosmose rattad veerenud meie märkidega ühte
kuni sündinud on sündinud ja veel
pole surmal aimugi meist
pole elu mäletanud kedagi võimsamat meist

sealt ta tuleb ja sealt minagi
tee kui jälitav mure närib kaela (järab ja järab)

sealt me läheme käsikäes puudutatud nahad
vajunud luustikel (väsinud nii väsinud)

sealt läheme me taas (kordades ja kordades)
sealt läheb rahu ja vaikus ja oaas kus allikas
ja allika ääres värvilistes hõlstides
ja sulgedega ehitud pügmeed valvamas

kui väärtustest enamaks võlub eluisu
ja su huuled sõid võõraid sõnu ja su kõrvad
jõid võõrast laulu (salapära)

pikkade arudega mehed
lühikeste armastustega naised

sealt me läheme elanud elu
ja joobunud meist

sealt me läheme väikesed ja kallid asjad
hetkest kallimadki: kivid me kaelas
kivid me peos ja rasked nii rasked kivid me
südames

võtan su riided seljast sa võtad minugi
ja koos alastusega tuleb ka puhastus

pole maad ja pole ilma
ja nii hea et sinna ei pääse mööda teed
vaid mööda hinge

Parem hea mees kodus kui mitu varrukast –

seda ta ütles ja viskas end diagonaalselt pikali
naeratas seda magusamat punase kirsi maitselise
huulepulga naeratust (või olidki need tema huuled)
ja jätkas: kahju, et mina teisiti võtsin

siiski nägi ta oma kurbuses välja kõige ahvatlevama
tordilõiguna ja kui ilmal poleks kahju hakanud
oleks päike valgustanud tema siniste juuste
varjust paistvaid kortse ja ilu mida väsinud
naised välja näitavad aga ise ei tea

mäletasin teda kui tema roosipõõsal olid veel
kõik õitsevad õied ja need õied olid kaunid

kõige kaunima antiikse keha lummuses
nägin teda ka selle magatatud voodi
väsinud vedrudel ja kõik see endine
voolas minusse

kõik see kaunis

ja ma mõtlesin endamisi et kui hea mees
on siis tegelikult see hea mees

ja kui nii siis milline on see palju lubatud hea naine

Just nagu sina

Kaarna karjatus mu süngetes öödes,
kui kõigi tumedate asjade vari on minu hinge vari.

Kui kõigi olemiste unes näeb pime meeski
valgust ja siis veel unistus sinust.

Unistus millestki kaugest, mille järgi
puudub tarvidus joosta.

Aga iha, aga iha, see iha
annab kehale väe olla rumalates lõksudes.

Ja kui päev on sünnitanud päikese ja äratanud
öisest hirmust mehe,
pole esimene avatud pilgu siht
see endine ja tore,
pole sinu tähti täis heledust.

Pole silda mehe ja naise vahel,
pole õrna lämbust kehade kollisioonis
ja pole sinu naiselikku teesklust,
millest mul alati aimu oli.

See varjatud teesklus,
et suutsin sind võita ja usk – see närtsiv õis mu peos,
et kodu oli meie ühisüritus
ja need seinad ja praod ja pildid neil seintel
ja kamina tuhmunud klaas,
mille peegelduses esimeste armupäevade veetlused.

Kõik see sunnitud valutamine, mille põhjuseks
võiksin nimetada sind ja kui alatu ning vaevast
räsitud see oleks.

Kui ohvriks lubaksin ja lunastaksin hullumeelsusest
sündinud hetki.
Kui lubaksin kurbusest vihaks moonduda
ja peeglist ei vaatakski mind see võidetud mees
vaid võlts ja väsinud.

Keegi teine.
Keegi, keda ma kunagi tundsin.

Just nagu sina.

Dianast

Paabulinnusuliste silmade voolav-sinine äratus
kolm lööki aknast paistva päikese all
kükitavale köögilauale
seitse pikka-ülipikka pai
punetavate säärte vahele

löök löök löök
on alanud uus päev ja uued nimed
meie kahtlustel

löök löök löök
kostab su koputus

taeva laenu makstakse tagasi kevadeti
põrgul isemoodi arvestus

võlgnik oled igatpidi

löök löök löök
sinasõprusest kaugemale

kollase beanie ja salli vahele
peitunud sinine võmbamurdja

kõige kallim on alati kõige teravam
süda kasvab ajaga
valu sureb

tule mu kõrvale
tule mu kõrvale

põle põle põle

Kas kuuled?

Kella kolmese ingveri tee kõrvale kuuleb mu vaimne kõrv
hääli ja ei suuda neid ühildada nägudega.
Mõni kauge mälestus ehk?
Mõni mõte?

Mõni teie inglist kallimate seast, kelle pärast on nüüd
see segadus valla ja kelle pärast peavad koolipoisid
veel meesteks saama. (Aga kui ei taheta?)

Mõni tundeküllane parasiit, kes võltsib oma naeratusi
ja seab end ohvrist kaugemaks.
Võlts-optimist ja tema võrratu iseteadvus – mentaliteet.

Ja sina, mu kõige salapärasem ja erakordsem, mu kõige valusam
ja kõige, jah kõige hävitavam.
Polnud palju vaja: sinu naeratust, puudutust ja hüvastijättu,
et tuua põlvini ja paluda kuud. (Ikka tähtede poole)

Polnud palju vaja aga siiski piisas sellest üürikesestki,
et muutuks olemise talumatu kergus.

Ma keeldusin uskumast teiste tõdemusi, justkui kirp kuklas,
kelle kuum suvetuul minema pühib ja kes hetkeks
lepib oma saatusega. (Ainult hetkeks)

Justkui see kõige halvem versioon minust,
kes ei soovi midagi muud kui isekalt sind endale hoida,
olgu sa või põrgu tuli ja sulagu mu nahk kontidelt,
sinust lahti ma ei lase. (Põle! Põle! Põle!)

Aga ükskord tuleb aeg, mil minu pilk sind ei ihalda
ja siis võibolla seistes laastu lume all, kuuled sinagi neid
hääli, nende seas minugi oma, nende teistega,
seal sinust kaugemal.

Flamingo

Tähelepanu tähelepanu nüüd on koitmas uus tund
ärkamise tund ja lahkumise tund
üles tõusmise tund ja pikali viskamise tund

suremise tund ja elamise tund

armastamise ja lootmise tund ja ebameeldivate
hoolimatuste tund

nalja ja napsu tund ja kurbade tund
ja pärast seda ka õnnelike tund

tähelepanu inimeste pojad ja tütred
teie tund ja teie tasumise tund on tulnud

ja ainsana säravad ühel jalal roosades liuglevates sulgedes
teie kallimad

küll nemadki teise jala maha saavad
küll tuleb nendegi tund

Uued kohad ja vanad tunded

Supilinna majad oleksid nagu trikitava jumala
peost huupi platsile lennutatud.

Igaüks eri värvi ja stiili, eri lõhna ja asupaigaga.
Eri inimeste või loomadega sisustatud.

Luuletaja oma helerohelises ühekordses majas,
millel ukse sees pragu ja mille ees
ta tihti suitsu keerab oma töntside sõrmedega.

Veidrate mentaliteetidega kuukummutajad,
kes ainult mandalatega hõlste kannavad.

Eksid ja advokaadid ja ehitajad ja lapsed
ja kõik selle sama jõe kaldal, kus Vanemuine
kord kandlega mängis.

Ehk sündisid siis koos floora ja faunaga
ka need veidrad Supilinna hooned.

Ehk sündisime siis ka meie nendes hoonetes
juba enne seda kui me nendesse jõudsime.

Keegi põletab kevade rämpsu ja ma tunnen
joostes selles värvide labürindis, et enam
ei põletata rehve ja vanu kampsuneid.

Ei põletata masuuti ja eterniiti ja võõraid ühendeid.

Kui miski põleb, siis polegi ta enam rämps vaid riitus.

Põletatakse vana uueks ja nüüd pole vaja muud
kui ennastki põlema panna.

Talv on alati ohtlik sulle

seda ta ütles mulle ja ma ei pidanud
seda millekski enamaks kui üheks võrratuks
pealkirjaks ühes minu uues luuletuses
mis nüüd hea tahtmise juures vormub

ta ütles seda jah ma mäletan
aga mina olin oma mõtetega kellegi teise juures
kellegi eelmise

ja kui väga see häbi tegi mulle

aga siiski tõi see lause minus esile midagi
kauget ja kunagi tuntavat
meeleolu ja kõditunne näppudes ja kuklas

kauge ja kunagi tuttav

jaheduse melanhoolia
kaunis kurbus

see sinu armastamine

ja mulle meenus
kuidas ma sind talveks hüüdsin