Põlen soovist öelda sulle neid sõnu, mille tagajärgi
isegi kui tean, ei raatsi ma karta, sest kõigist rõvedustest
sallin ma kõige vähem küsimust: mis oleks siis kui?
Sa panid oma pea minu sülle ja ma unustasin selle koha
kuhu olin löönud end sõnade ja mõtetega ja siis kui su silmist
purskus vastuarmastusest ilma jäämine kellegi kolmanda vaimust,
ei pidanud see hetk oma pehmel asemel vastu ja langes unest sügavamale.
Mina kes ma pole vapper, pole ma ka arg, ei teadnud taibata
selles silmadega ütlemises sinu varjatud soove saada üheks,
mida sa ka nüüd ei raatsi unustada, kui meie kahe vahel põleva
küünla valgusvihus otsivad ühe vaevatu sõrmed teise omi.
Nimedeta saavad alguse puudutuste järgne ja tulemise lõpp,
siis kui olemise igine tera tungib minu arvamistest läbi
ja otse, nii otse et pole võimalik eksida, südamesse.
Aga lõppude lõpuks polegi tähtis ega vajalik teada mis on tulemas
kui et mis on olemas. (Ja ma näen sind naeratamas jälle)
No comments:
Post a Comment