Minu kallis d. Zavala, kes ei hoolinud päikesest,
ei kuust, ei loodusnähtustest ja nende hoomamatust ülemjõust
tema suhtes.
Kui d. Zavala sõi, siis sõi ta mõnuga,
kui ta jõi, siis jõi ta mõnuga,
kõike mida sai ja võis teha, tegi tema aga mõnuga,
olgu siis enese või nähtamatu jumala südamerahuks,
keda tema paistis rohkem nägevat kui teised.
Teistel – nendel salapärastel ja temast eraldi teistel,
ei paistnud leiduvat tahtmist d. Zavalaga
jagada ennast, õhku, või seda inimesele väärtuslikumat –
aega.
See kes vaatas, ei vajanud tema hoidmiseks usku,
sest teadagi pole nägijal sellest tolku, eriti kõige (kõigi)-nägijal,
aga see mis jäi tal usu vajadusest rahuldamata,
sai rahuldatud naerust – kõige kaunimast naerust,
mis kohe alguses võlus mind,
sest mina pole teised.
Alguses oli suur sinine ja selles suures sinises oli säde
ja sädemest tõusis leek
ja selles leegis põles inimene,
aga sellest ei tahtnud ma rääkida,
sest eelmine elu on eelmine ja tulevane on tulevane.
Minu kallis d. Zavala, kes ei hoolinud armastusest,
ei ilust, ei meelelisusest ja selle tõsiseltvõetamatusest
tema suhtes.
Kui armastus, siis ainult temale omaselt,
selline kaugenev ja tõre-tõrumaiguline,
pahaaimamatult tõsine ja sündsuseni kergitatud,
sest ainult nõnda võisin ma teda kogeda –
oma kallist d. Zavalat, kelle jumal oli maha mänginud,
kui kord tuli aeg süüa oma sõnu.
No comments:
Post a Comment