Me kõik kasvame suureks

Kui kolm koolipoissi kuuseheki taga suitsu kimuvad,
jooksevad nende verivärsketelt huultelt nii mõnedki
sõnad mis kirjeldavad seda müütilist olendit nimega:

NAINE

Mitte ema ega õde ega klassiõed ja lapsepõlve sõbrannad,
vaid need kes isa tööriistakasti peidetud ajakirjas.

Need kes laupäeva öistes Emmanuellides
ja need kes on tulekul.

Kui mina peaksin naise võtma, siis modelli sest
need lasevad endaga kõike teha.

Kui mina peaksin, siis ma vist lepiksin sellega,
kes endaga midagigi teha laseks, olgem ausad.

Kui mina peaksin tulevikus naise võtma, 
mida ma kindlasti teengi, siis võiks tal olla
suured rinnad ja üldiselt hea keha.

Aga enamasti suured rinnad.

Aga neid naisi ei tulnud, need naised jäid sinna
kuuseheki taha koos nende poisikestega.

Tulid päris naised, need kes armastasid
ja need kes vihkasid.

Kui ma pean veel ühte tema luuletust kuulma,
siis poon ma end üles.

Kas tõesti pidigi armastus nii imal olema
ja nõnda mandunud?

Ma armastan teda aga ma armastan ennast rohkem.

Kägista mind.

Päris meestel polnud aega ega tahtmist,
polnud kainust ega huvi.

Päris naised ei teadnud mida tahavad
või tahtsid seda mida ei saanud.

Päris mehed ja päris naised elavad päris maailmas
ja me kõik kasvame suureks.