Eile pärast padukat istusin ma jõe äärde paadisillale
ja ei hoolinud märgadest riietest ega sinu sõrmedest
mis nüüd kedagi võõrast silitavad ja kellegi võõra
riista hoiavad

sinu suud

õues oli värske ja linna häälte asemel laiutas
vaimustav vaikus mida aegajalt läbistasid
vihmaterad lehtedelt nagu ürgsed trummid

mu kõrv kuulis mühinat meie algusaegadest
kui tilk su silmist ja huultelt surus mind
ühtivate hingede sekka

aga täna pärast vihma lubab päikest
ja mina ei hooli sinust enam

jõgi voolab endistviisi aga värv on veidi muutunud
siiski meeldib mulle vaadata seda vetemängu
kui õues on ainult ritsikate sirin ja vihmausside
roomamise vaikne sahin

kusagil tulevikus hoolib keegi minust ja mina temast
aga senimaani istun märgade riietega pärast vihma
ja armastan ennast sellepärast veidi rohkem
kui tavaliselt

sest tore on kui keegi armastab