Friday, May 17, 2019

Vana mehe aasta

Saladused pakatavad tõeste nägudes.

                         Mis imeline vaatepilt. 


 Minu sündimise märgiks oli vaikus,
elasin tähenduste ja sõnade voolus,
sõnade taga välja mõeldud tähendused,
tähenduste seas sõnade voorimees.
Üks sõna kummitas mind kiilaneva peani:
armastus.
Vahetevahel, kui kilekotte tuuseldav tuul
neelas mu melanhoolset päeva, sündis
kõigi mälestuste seast tänane igatsus,
nagu ärevil täkk, ihaldamas rohelisi välju
oma kasvamise aedadest.
Kodu ilma kellata ja kell ilma oscillare'ta.
Keha ilma puudutajata. Puudutus ilma hingeta.
Müütide algus on alati, alati, alati inimese lõpp,
sest pole tarvis headel asjadel kasvada enesest suuremaks.
Elamise ämblikuvõrkudes siplevad mõtted –
armastajate kärbsepinin. Kerberos sünnib ajaga.

Kui poleks valguse vastu pimedust,
pimeduse vastu valgust. Kaugeneva terenduse
ja koduigatsuse huige, suve alguse roosakas päevalõpu-
taevas.
Augusti lämbete ja pilkaspimedate ööde varjus
pladistavad ränirinnad.
Talve õhukristallid lühikese päeva
õrnadel kätel kui krudisevate sammude intervall
lubab naise verel tõusta ja mehe verel langeda.
Uroborose amps.

Ja õhtuti, kui mu malelaud seisab jämedast klaasist
lõvijalgadel, ei vaevu surmgi mulle stauntonmalendeid laenata,
endal jalaga segada.
Kuningal isa nägu – maskist kaunim viha turvis.
Emand – kõik naised. Patiseis paratamatu.

Poleks vist vaja olnud pikka ja kuiva meest endaga kanda,
vennad pole ju aastad. Meri tõuseb sureva verekuu punas,
hetk enne sündi.
Mida see kõik tähendaks, kui vaid ehk, ainult siis seda,
et mis iganes sünnib sajandis, jääb minuti varju.

Igavik ja lõputus – mu kallid saatusekaaslased.
Pole vaja pahandada, inimesele omane on jätta
maha.
Neli aastaaega, aastast aastasse ja siiski tunnen,
et kardina taga seisab keegi. Kolm pikka pai.
Kolm väga pikka pai ja nähtamatu käsi.

Armastus: kui pole jaksu, isu, maitset
vaid tunne. Mehe meel. Mehe meel.

Mehe meel.


No comments:

Post a Comment