Rändurist

Ma olen kodanik, kes võtab asjast alati rohkem kui anda on.
Ma olen reaalsuste hele laik – pigmenditus ärkamise nahal.
Ma olen tõusu ja mõõna ohver ja kuu emand on mu kallim.
Ma olen surevate hääl ja vaikse elu trubaduur,
kuid minu esikus pole ühtegi võõrast jalanõud.

Ilm näitab välja minu sisemust ja kui sa ei tule hea sõna
ja hea tahtega, siis parem jäta tulemata.

Tähtis pole tihti vajalik ja vajalik pole tihti tähtis,
sest ma olen kodanik, kes on näinud tormi kõrbes
ja seitsme sümboli valvurit.

Olen kõndinud Babüloonia müüride vahel, nuusutanud
Nebukadnetsari armastust ja Amita igatsust rippuvate aedade vahel.

Olen heidutanud Naatsareti Jeshuat ja valanud pisara
tema nimel, kui inimene taltsutas põlevat madu.

Olen kodanik, kes pole ei sõber ega vaenlane
ja kelle tahe kõnnib varjuna mu sammu.

Vabandage mu mängulisust, olen päevadele allumatu
ja suudlen teie laupa, sest hetk on voolav jõgi
ja mina lausun kaldal vaikuse sõnu.

Inimene on korduv ja hullumeelsus on korrata
tegu lootuses muutusele.

Vabandage, et olen kodanik kes nägi ja leppis,
sest pole paremat rahu kui haavatavus.

Olen üks kõigist ja kõik on osa minust.