Hingus

Sealt me läheme ja sinna on minek ja kordades pikem
oli tee – su surnust naasmine
ja üks kõigi kõik ühegi eest (vähemalt)
ja veel ja veel ja veel
kuni kosmose rattad veerenud meie märkidega ühte
kuni sündinud on sündinud ja veel
pole surmal aimugi meist
pole elu mäletanud kedagi võimsamat meist

sealt ta tuleb ja sealt minagi
tee kui jälitav mure närib kaela (järab ja järab)

sealt me läheme käsikäes puudutatud nahad
vajunud luustikel (väsinud nii väsinud)

sealt läheme me taas (kordades ja kordades)
sealt läheb rahu ja vaikus ja oaas kus allikas
ja allika ääres värvilistes hõlstides
ja sulgedega ehitud pügmeed valvamas

kui väärtustest enamaks võlub eluisu
ja su huuled sõid võõraid sõnu ja su kõrvad
jõid võõrast laulu (salapära)

pikkade arudega mehed
lühikeste armastustega naised

sealt me läheme elanud elu
ja joobunud meist

sealt me läheme väikesed ja kallid asjad
hetkest kallimadki: kivid me kaelas
kivid me peos ja rasked nii rasked kivid me
südames

võtan su riided seljast sa võtad minugi
ja koos alastusega tuleb ka puhastus

pole maad ja pole ilma
ja nii hea et sinna ei pääse mööda teed
vaid mööda hinge