Nad ütlesid mulle, et ajalugu ei tohiks segada luulega,
liiga eksperimentaalne.
Millest tohib siis üldse kirjutada: kes kellega magab,
kui palju maksab poes vorstilatt, kuidas pääseb
Tuhala nõiakaevu juurde, mis valusid valutavad
ühiskonna heidikud.
Rosinsilmaliste tüdrukute vaateväljas haiseb praadivate
südamete rasv, kui Luunja poolt liiguvad lillakassinised pilved
meie ihade keskpunkti. Linn kui uuestisündinud.
Pole aega, vaid kihutustöö, seesamunegi ühiskond.
Sinu kaaslased, su vanemad, su armastused.
Nad ütlesid seda ja teist ja kolmandat ja siiski
ei kasva võõraste vaatenurkade kastmisega ükski ohakaski.
Pill tuleb pika ilu peale. (Ma ei oska ühtegi).
Kalamehe rõõm on visata üks mure teise järel, üle õla
ja ette, üle õla ja ette, üle õla ja ette. Enne katsikuid
sõlmis vanakurat kõigi pere meestega oma leppe,
pärast ristteid ja murakamoosi jäävad pühapäevaste
pannkookide sööjatest järele prussakad. (Tubakas
ja piiritus – seda kandis naabrimees üle õla, tuli tuppa,
saapad mudased).
Aga millest tohib rääkida?
Eile suri kohalik ennustaja kes ei uskunud, et tema
vaatlustest eemale jääv on reaalne. Kurosawa Seitse
samuraid mängis tema pisikeses kineskoop teleris.
(Järgmisena: Lõuad).
Tsirkusest on alles jäänud lõhnaküünlad ja viirukid
aga koju pole tulnud ühtegi värdjat. Minu peegelduses
on üksindus, mu südametu valvur.
Õhtuti vajub lagi ja ma tean, et seal kaugel eemal
sinistest värvidest kaugemal, veel kaugemal kui päikese
sulatav vaht, lasub tähtkujude magistraal, mis pole
varem kunagi minu jaoks tähtis olnud, aga kodu
saabki olla kodu alles pärast tunnet.
Mulle peavadki meeldima vastikud naised,
sest neile meeldin ma jubedalt. (Ütles kord.)
Kõik konnad konnakooris: 123 – armasta, armasta, armasta.
(Mul polegi paremat teha).
No comments:
Post a Comment