Kas kuuled?

Kella kolmese ingveri tee kõrvale kuuleb mu vaimne kõrv
hääli ja ei suuda neid ühildada nägudega.
Mõni kauge mälestus ehk?
Mõni mõte?

Mõni teie inglist kallimate seast, kelle pärast on nüüd
see segadus valla ja kelle pärast peavad koolipoisid
veel meesteks saama. (Aga kui ei taheta?)

Mõni tundeküllane parasiit, kes võltsib oma naeratusi
ja seab end ohvrist kaugemaks.
Võlts-optimist ja tema võrratu iseteadvus – mentaliteet.

Ja sina, mu kõige salapärasem ja erakordsem, mu kõige valusam
ja kõige, jah kõige hävitavam.
Polnud palju vaja: sinu naeratust, puudutust ja hüvastijättu,
et tuua põlvini ja paluda kuud. (Ikka tähtede poole)

Polnud palju vaja aga siiski piisas sellest üürikesestki,
et muutuks olemise talumatu kergus.

Ma keeldusin uskumast teiste tõdemusi, justkui kirp kuklas,
kelle kuum suvetuul minema pühib ja kes hetkeks
lepib oma saatusega. (Ainult hetkeks)

Justkui see kõige halvem versioon minust,
kes ei soovi midagi muud kui isekalt sind endale hoida,
olgu sa või põrgu tuli ja sulagu mu nahk kontidelt,
sinust lahti ma ei lase. (Põle! Põle! Põle!)

Aga ükskord tuleb aeg, mil minu pilk sind ei ihalda
ja siis võibolla seistes laastu lume all, kuuled sinagi neid
hääli, nende seas minugi oma, nende teistega,
seal sinust kaugemal.