Tule sära müstiliste allikate peegeldusest
ja ära heitle kadunud laste deemonitega. Nädalate lõpud
jäägu urgaste ja räpaste tänavanurkade tarvis, sest siin
pole lootuse inglipead ega ärevuse salamandrilõugu,
pole pärast kehade kogunemist vägevate ukse ees ühtegi
ülearust tundmust, ühtegi teadvustamise kortsu.
Ainult pidev salapära ja üksolemise magus hõngus.
Kui paljudega võib olla üks?
Kõikide meeste veriste hetkede amokk.
Kõikide naiste siseheitluste järelkaja.
Kõikide laste ja emade ja isade ja väsimuse elaja surm.
Missuguste varisenud mägede pulbrist sünnib teadmise üksildane puu?
Missuguse igatsuse rinnakeerust langeb taevas maaga kokku ja ainult
karje, see lõputa karje – inimese pilguheit lunastuse musta auku – võib
kanda järge? Kanda inimsoo jätkumise taaka nõretava lauba ja vintske
lihaga. Sitke ja sitkusest pinges. Magus ja magususest tülpinud.
Armas ja armastusest väsinud. Kohe palju parem hakkaks kui poleks aastaaegade
vaheldumist aga ilu nõuab muutuse ohvrit ja parem poleks kollektiivne,
parem poleks kõigile.
Parem on hetk ja hetk on häving.
Hetk võtku saatanastki tüki ja mängigu selle võlts-tähtsusega täringut.
Elamise võrdkuju.Haav haava ja hetk hetke järel nõuaks minugi pea tühjendamist,
nõuaks sinugi öiste manamiste laengus kõige värdjalikumaid ohvriande,
sest kas mitte polekski see kõige andunum armastuse väljendus.
Kuidas väljendada elamist? Olemist?
Tulid meiegi vankumatud nõuded kahe olemise vahele
ja siis kui itkemiste vahepalaks sai naerul suu, ei võinud keegi uskuda
toredate kihvatuste valges mõne haaremi paabulinnusulge jämedate haakide ees.
Olla elus on olla rändur. Olla surnud on jääda paigale. Mandumiste vabandusteks
on muutunud teiegi näod: Aga korter, aga maja, aga kallim, aga auto, aga, aga, aga.
Siiski leidub nukkudeski hinge. Siiski pole noorus kadunud
teie väsinud keredest ja lühtrite küljes ripub viimane fessiga burlone.
Lõpp saab alati algusest ette ja tuleb ka pärast teda. Algus vastab alati
samaga sest nii on kord seatud kui kõrgemate mängude mängijad
vaatasid läbi minu silmade su lahkuvat kogu, kuulsid minu kõrvadega
su võõrast nime ja nuusutasid minu ninaga sinu viimaseid aroome.
Päevad, päevad, päevad ja öö ei kutsu külalisteks vältimatuid,
olgu põhjamaade talve ehteiks su lahkumiskallistus. Su sõbralik käepigistus.
Su viimase võimaluse moment kui katad mu silme eest oma dekoltee,
sest oled tõesti jagatud nüüd kellegi teisega. Kes jagab jagajaid?
Kandmise asemel lendaks väike poiss ja väike tüdruk,
poolel teel kohtuvad kõik.
No comments:
Post a Comment