Kaarna karjatus mu süngetes öödes,
kui kõigi tumedate asjade vari on minu hinge vari.
Kui kõigi olemiste unes näeb pime meeski
valgust ja siis veel unistus sinust.
Unistus millestki kaugest, mille järgi
puudub tarvidus joosta.
Aga iha, aga iha, see iha
annab kehale väe olla rumalates lõksudes.
Ja kui päev on sünnitanud päikese ja äratanud
öisest hirmust mehe,
pole esimene avatud pilgu siht
see endine ja tore,
pole sinu tähti täis heledust.
Pole silda mehe ja naise vahel,
pole õrna lämbust kehade kollisioonis
ja pole sinu naiselikku teesklust,
millest mul alati aimu oli.
See varjatud teesklus,
et suutsin sind võita ja usk – see närtsiv õis mu peos,
et kodu oli meie ühisüritus
ja need seinad ja praod ja pildid neil seintel
ja kamina tuhmunud klaas,
mille peegelduses esimeste armupäevade veetlused.
Kõik see sunnitud valutamine, mille põhjuseks
võiksin nimetada sind ja kui alatu ning vaevast
räsitud see oleks.
Kui ohvriks lubaksin ja lunastaksin hullumeelsusest
sündinud hetki.
Kui lubaksin kurbusest vihaks moonduda
ja peeglist ei vaatakski mind see võidetud mees
vaid võlts ja väsinud.
Keegi teine.
Keegi, keda ma kunagi tundsin.
Just nagu sina.
No comments:
Post a Comment