Jaanipäeva paiku kui koit ulatab hämarikule käe
ja meiegi teiste muiduvärsketega sõnajalaõit otsisime
leidsin ma sinu jõe äärest
su huulte puna joonistumas kriipsuks
kui märkasid oma metslasest segajat
ja meie mõlema südame kõrvulukustav müdin
kui seisin su kõrval
su silmis see poolkuu sära
mis valgustab unepuudujaid
armastuse puudutajaid
jõgi voolas oma rahulikku rada
libises üle su varvaste
millele ma juba siis soovisin suud anda
ja keskööpäike valgustas
sinu vaikses hingamises kerkivaid rindu
ja ma mäletan end tabamas mõttelt
et siia võiksin ma jääda igavesti
aga muid mõtteid mul ei olnud
sest seal olime mina ja sina
igaviku kaldal kõlgutamas jalgu
selgetes vetes
olime müstiliste jõudude poolt
välja selgitatud ja välja voolitud
ja kui siis meie üksolemine sai
soovitud tunde ja su higipärlid
peegeldasid minu üksilduse lõppu
jäid kõik inglid ja jäid kõik deemonid
oma sfäärides paigale sest kõik
mis varem oli seisnud ja varem oli kõdund
lõi särama ja elama ja õitsema
lõi kesksuve rohe-kellasid ja äratas
metsavaimu lapsed ja kõik pinisejad
ja kõik siristajad ja kõik kribistajad-krabistajad
äratas musta ja valge
ja segas selle kõik kokku tulevasteks päevadeks
surnud astusid välja oma vannetest ja lõksudest
ja hommikukristallide väreluses tõusid üles
et astuda läbi avatud uste
et anda kätt ja suud oma vangistajatele
nõnda nagu meiegi andsime seal jõe kaldal
üksteisele suud
ja meie huulte all sündinu sünnitas aja
ja meie puudutuste taga lausuti salajasi sõnu
ja meie vaikuse varjus laulis lapsesuu
ja kui poleks olnud seda üürikest tuult
ja tema lehekõdi ja külmavärinaid
poleks me ehk kunagi sulgunud
uue päeva unne.
No comments:
Post a Comment