Valge murtud hobuse südamesse jäi veel viimane äratamata soov:
olla inimesele lähemal
ja kui ta langes seal soo ja mätta vahel jahedasse mutta
üks põlv liikumatus asendis
kaitses tema keha vaid peen hobusekarv
öö hiilis ligi ja silitas tema valget hobuse keha
oma hämarate kinnastega
langes ta peale ja õgis kuni alles jäi vaid mälestus
pimeduses tärkasid poolkuu silmad
ja võõrad metsa hääled liikusid lähemale
igal ühel miskit meelel
varsti keelel
selle valge murtud hobuse liha
ja siis kogu siplemise lõpuks kui väsimus
tervet keha täitis ja see valge hobune
oma peene hobusekarvaga liikumatuks jäi
mõtles ta vaid sellele kuidas ta pere akendest
lapsi kilkamas nägi
kuidas varahommikuti lõhnas hein
kuidas kires kukk ja kuidas perenaine
lehmi laudatagusele aasale viis
kuidas päike oli silitanud tema valget hobuse keha
ja kuidas soojus tungis temast läbi kui peremees
oma käed ümber tema kaela pani
ja peremehe sees liikus miski ühtlases rütmis
miski mis nüüd temagi sees liikus
ja varsti liikumatuks jäi
miski mille maitset tundis mets
No comments:
Post a Comment