Friday, June 21, 2019

Ta kartis kaotada oma andeid: Võõrad
ihad tema suunas, võõrad pilgud, puudutused
mille vahele ei jää ruumi ja mõtted mida teised
ei suuda temast mõtlemata jätta.

Kõike seda kartis see jumalikkuse etalon,
see saatanlikkuse salakavalus, putuka nähtamatus
talla all, üksinduse ja pimeduse sümbioos.

Pärnavaigu lõhnalisel alleel kõndides naeratas
ta kõigile oma armastustele, lõksud mille ta
oli meeleldi ise valmistanud, ära ehtinud
ja sisse langenud.

Ja nüüd pärast oma õõnsuste täitmist
ei valutanud miski ja see miski pani naeratama.

Miski enesest.

No comments:

Post a Comment