Siin hinge sapises sügavikus,
kus su südame murtud keeled
ja kõigi sinu armastuste purunenud peeglid,
pole aastaaegadel kohta
sest kõik on ja kõike katab ja kõigest õhkub
lapsepõlve talvisemat päeva
mil karupüksid ajasid sügelema õrna nahka
ja siin hinge sapises sügavikus
kohtub päev ööga
kohtub tunne tundetusega
kohtub vajadus sünniga

kui vaimu oksad on üritanud kasvada
aga ei ole küündinud taevaste isadeni
ja juured on Gaia küljes kinni ja juurte alla
on pesa teinud fauna
ja vaimu najal magab luuletaja oma pead välja
kuidas siis veel võikski tähti alla tuua
kui väravad on suletud ja väraval on
kurja koera silt
aga keegi ei haugu
ei liiguta ennast õhk ega tolm
ei puista tuhka korstna pea
ainult salajane silm su unenägudest
vaatab ja ootab
vaatab ja ootab

mõnel meist polegi vaja olemiseks tõestust
ainult puhast vett ja rahuldust
ainult leidlikkusest põigelda kurjade keelte eest
ja sõnniliku järeleandmatusega astuda
neitsivalgetele kleitidele
kui emad ei vaata ja sugulasteks on jäänud
katkised sõbrad
nendes aastates mil vaenlastest saavad kaaslased
on midagi kaunist ja inimesest kõrgemat
mõni kolme kuninga seast esimesena põlvitav
mõni krooni ohver

aga siin looduse peos
õrnalt silitavate hingede naudingus
pole paremat tundmust
kui minu ja sinu ühtimine