Teadmatute keel

Certosa di Pavia paljude altarite ees
võid sa näha steariinküünalde
laksuvaid leeke ja kulutada põlvi,
kuid see miski mille eest kohalikud ei tarvitse hoiatada
ei tulene mitte niivõrd suurest murest
kui et vajadusest olla ettevaatlik,
miks muidu nähakse lahkuvate armastajate
pilgus seda võigast tähelepanematust
kõigi nende teiste imetlusväärsete kunstiteoste ees,
miks muidu seisab iga fresko juures tema alandlik looja:
Bergognone, Crespi, Perugino ja Solari
oma kahe armastaja hauaskulptuuridega,
Ludovico Sforza ja tema igavesti õitsev Beatrice d'Este,
mille siledusele võrdväärne võib veel olla
ainult nende kahe armastaja läbipaistmatu kohalolu,
kuigi silm ei seletaks neid igavikule jalgu jäänud
ja ambroosiast joobunud artiste ja nende muusasid,
võivad nende loodu tõttu avaneda elust ja armastusest
pulbitsevate turistide südamete peidetud varasalved,
saladuste viimsed panipaigad ja andestajate
kassikullast laekad, kõik need lootuste ja ootuste
suletud avaused, kõik need viljatud otsingud mõtte järele,
kõik need tusased päevad ja ööd mil ainsa kaaslase
ja kuulajana sätib vaikus oma laenatud teki su peale
ja suudleb oma jahedate huultega sind unele,
sest kõigi elude taga on näguripäevi ja ette on jäänud
teadmatus, see sama mida savina voolime inimsuseks,
millest me murrame näljastena palakesi,
millest me elutihastena nokime rasvaseid ivakesi,
see sama teadmatus, mis meid kasvatab,
see sama mis meist on loonud peegelduse
kui hommikul ärgates vannitoas, meenutades
Certosa di Pavia paljusid altareid ja freskosid
vaatan peeglisse,
see nägu seal oma pooride ja aja küntud vagudega,
oma armide ja väsinud silmadega,
see nägu oma suudeldud huulte ja kareda habemega,
oma pooliku naeratuse ja algava päeva ootusega,
kuidas saaksidki need kohalikud hoiatada meid
kogu selle ilu ja võlu eest,
nad ei oska ju meie teadmatute keelt.