Härra Aleksandri kasvandik või laul kõrgist

Magama, magama, magama
sest see mis tehtud ei saa tegematuks teha
ja kui see pisike oli kuulnud neid
surematuid sõnu sellest surnud suust
oli ainult kahetsuse nähtamatu lina tema ümber
lina mida ta aina enam kinni hoidis
ja mille vahele ta end aina enam surus
sest see oli ainuke jah ainuke
vanemlik lähedus mida ta oli kunagi tundnud
ja südames idanes sinna istutatud seeme
tume ja kõrk ja haisev
ja iga valu ja iga eiramine ja iga pettumus
kastis ja toitis seda rõvedust
oma antiainega
ja see mis alguses oli halb ja haige
sai tugevaks ja vihaseks
ja see mis oli alguses õrn ja andestav
sai resoluutseks ja karmiks
ja see mida tundis see pisike
kui päike ja kuu andsid vanematest
rohkem sooja
ja see mida tundis see pisike
kui ta sai suureks
ja tema rinda katsid karvad
ja tema uhkuseks oli lihas
ja veri mille voolamist
ei takistanud mitte ükski surelik
ja see mida ta tundis oli
tema versus maailm.

Aga armastus, aga armastus, aga armastus
sest mis kasu on elust kui pole seda jagada
ta kuulis neid sõnu oma kõhu alt
pisikeste punaste huulte vahelt
ta kuulis neid sõnu
valgetele õlgadele langevate
pruunjate juuste alt
huuled mis kõditasid tema
seksuaalseid igatsusi
igatsusi mida süütus vorminud oli läbi une
uni kus ühest sai alati mitu
ja ta lükkas eemale selle värske olendi
ja hoidis tema käsi ta pea kohal
rängalt sisenedes uurimata vetesse
kõrvus kohisemas veri
mille voolamist ei takistanud ükski surelik
ja ta andus hingede müstilisse tantsu,
ta langes sügavale ja tõusis kõrgele,
ta oli abitu ja kõikvõimas,
ta oli alasti ja kaetud võõra nahaga
ja ta teadis seal valutades südames
seda musta ja kurba seemet
et see on see imeline aine
millest ta oli ilma jäetud
see miski mis võikast võidukaks sünnitab
ja tema nime kannab.

Samm sammu haaval
ja unistus unistuse najal,
armastus armastusega ja tänulike silmade
pilkumises sosistatud nimede rägastikus
lendas võõra linnuliigi esindaja rinnakorvi
ja nokkis ära selle võika ja võltsi parasiidi
ja kui siis inimesest endastki võis lind saada
aga ei saanud, sest teistest oli kahju
ja kui väravad olid suletud aga väravate taga
olid kaunid ja meelelised hääled,
heledad oma laulus
ja kutsuvad, lõhkus ta kõik selle
mis eraldab meest naisest
ja suples läbipaistvas vees,
vesi mille puhtust ei jõudnud ta ära imestada
ka oma viimses hingetõmbes
sest selles nägi ta hoopis midagi muud
ja salapärasemat,
midagi mida tähed ei suuda vormida
ja keel ei suuda lausuda,
midagi mida mõistuse roos ei kannata,
hommikune hoovihm,
mis kõik mõtted ühte ajab ja kannab nad tagasi
sinna kust algas nägemine
ja lõppes olemine
sest kõik oli tema valitud
ja see mida valib üks,
valib ka teda.