Munk Theophiliuse lunastamine

Pärast pikka päevatööd jäid tema sõrmedele
kibemustad tindiplekid ja kui ta üritas silmi sulgeda
öö eest, langes ta minusklite ja erinevate šriftide
voolavasse labürinti ja ta mõtles, et seda teebki
rutiini hullumeelsus, rahulik ja sihikindel
ja lõpp pole enam ühegi sureliku käes.
Et seda teebki jumalale lähedal olemine,
sest inimene pole loodud teadma seda mida teab
tema, sest inimene pole loodud olema valitseja
ja õpetaja, inimese asi on olla see, kelleks ta on sündinud
ja kui on munk, siis on parem olla hea munk
ja kui on hullumeelne, siis on parem olla
täiesti hullumeelne, hea selles niimoodi,
nagu õige hull olema peabki ja kui need
kaks kokku panna, siis võibolla suudaks,
jah võibolla suudaks vana Theophiliuski
end lunastada. Seda ta mõtles seal vaiba all
külmas ja rõskes kongis, mille raudlattidega
tammepuust ukse vahelt hõljus veinikeldri
magushapu aroom, see mis munkadele vendlusestki
kallim, see mis õhtuti magama paneb
ja hommikuti üles ei lase.
Aga jumala teod ongi sedalaadi, tema võtab
ühe keldri ja laseb selle veini täis laadida
ja siis võtab tema mungad ja paneb selle
keldri eeskotta, et oleks see miski, mille
vastu olla, see miski millele ei anduks
aga vana Theophilius teab, et inimene
on korruptiivne loom ja tema karjus
ei näe alati madu karja seas ja siis see
madu sosistab vana Theophiliuse kõrva,
et tema öösiti salaja veini lähkritesse laseks
ja oma kongi salajases pimeduses võõraid
sümboleid õhku joonistaks, sest see joobumus
on tema jaoks kordades võikam kui
joobumus lihalikust, joobumus naisest
ja tema lummast. Aga Theophilius teab veel,
et see ongi jumala tahe, et tema saaks
jagu sellest võõrast sosinast oma öödes,
sellest võõrast ihast veini vastu,
nendest võõrastest sümbolitest,
mis veel hommikulgi rõske kongi veinises
õhus hõljuvad. Vana Theophilius teab,
sest jumal ei laseks teda hukkuda,
tema teab, sest tema pole ainuke.

Aga vana Theophilius eksis ja kui tuli välja see
salakaval käimine ja rüüsteretked, need sosinad
ja kummalised märgid tema pärgamentidel,
mille joonistamist ta isegi polnud märganud,
polnud mäletanudki, siis leidis Theophilius end alasti
lukustatuna akendeta ruumi, endisest veel niiskem,
ruum, kus vaikus oli niivõrd lämmatav, et
tema enda sisikonna käigud helisesid kõrvus
ja tema enda vere kohin lukustas mõtte.
Ruum, kus valitses Varju-kuningas
ja kus sõõrmetesse surus end ränk väävli
ja lootusetuse hais, see siis ongi see viimane etapp,
see vana Theophiliuse lunastamine.

Siin enese sügavikus ärkab vaim ja sureb liha
ja kui vaim on ärganud, näeb ka Theophilius,
et ühe jumala asemel on neid mitu, on neid lõputult
ja et neist nii mõnigi rohkem koletis on, kui et jumal.

Ja vana Theophilius teab selles viimases hingetõmbes,
et suuremad mängud on käsil ja neid mänge mängitakse
inimestega, sest inimene usub liiga vähe või liiga palju
ja ideed on maostki mürgisemad.